Eesti arheoloogia tõelise grand old man’i Lembit Jaanitsa juures ei ole just palju tavapärast. Kui tavaline on pidada 60 aasta pikkust teadlaskarjääri, teha seejuures kümneid ja kümneid välitöid ning olla kiviaja uurimise suunaja tervetele põlvkondadele? Tavatu on ka Jaanitsa viis Tutuluse küsimustele vastata. Ei ole palju neid, kes võtaks vaevaks vastata ajakirjale kaheksaleheküljelise käsikirjaga, aga Lembit Jaanits võtab ja kirjutab.
Kuidas sattusite arheoloogia juurde?
Otsustav oli huvi ajaloo, eriti kaugema mineviku vastu, seda tundsin juba koolipõlves. Ajalooõpikute kõrval süvendasid seda mõned populaarteaduslikud raamatud, nagu Harri Moora “Eestlaste kultuur muistsel iseseisvusajal”, mille põhjal meie keskkooli ajalooõpetaja Maimu Tõldsepp lasi koostada referaate, ja Richard Indreko “Eesti ürgaeg”, mis valgustas Eesti esiajaloo vanimat perioodi. Juba keskkoolis lugesin ka viieköitelisena kavandatud “Eesti ajaloo” algusosa.
Lõpetasin keskkooli 1942. aasta kevadel, mil Tartu Ülikool sõja tõttu uusi tudengeid vastu ei võtnud. Kui oktoobri teisel poolel vastuvõttu siiski alustati, õnnestus mul filosoofiateaduskonda sisse saada. Algul püüdsin käia võimalikult paljudel mitmesugustel loengutel, et saada ettekujutust, mida üldse pakutakse. Püsivamalt jäin kuulama Richard Indreko arheoloogia-, Gustav Ränga etnograafia-, Armin Tuulse kunstiajaloo- ja Friedrich Puksoo bibliograafialoenguid. Kevadel sooritasin arheoloogias ka alamastmeeksami koos selle juurde kuuluva üsna lihtsa referaadiga. 1943. aasta augustis õnnestus osa võtta Indreko juhatatud pisikesest kaevamisest Tamula neoliitilisel asulakohal.
Sama aasta lõpus avanes võimalus saada tööd Tartu Ülikooli arheoloogiamuuseumis. See asus juba Tallgreni ajast suures hoones praegusel Vanemuise tänaval. Nimelt oli seal sõjaolukorra tõttu käsil arhiivi, peamiselt kihelkonnakirjelduste kopeerimine, milleks mindki kasutati, kuigi olin vormistatud vakantsele muuseumiteenija ametikohale. Edaspidi tuli tegelda ka muuseumileidude pakkimisega ja nende evakueerimisega mitmesse kohta maale, kuhu viidi Tartu teistegi muuseumide kogusid. Evakueerimise põhjendatust kinnitas 1944. aasta suvel muuseumihoonet tabanud lennukipomm, mis läbis katuse ja korruste laed-põrandad, kuid jäi õnneks lõhkemata. Samuti õnneks toimus see pühapäeval, mil inimesi tööl ei olnud.
1944. aasta sügisel, mil ülikooli ja selle allasutuste tööd hakkas korraldama Nõukogude võim, jäin arheoloogiamuuseumi tööle laborandina, jätkates samal ajal õpinguid ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilasena. Nii jäingi arheoloogia juurde.
Milline oli Tartu Ülikooli arheoloogiatudengi elu 1940. aastatel?
Kui võrrelda aastaid kahe eri okupatsiooni ajal 1942–1944 ning 1944. aasta sügisest, siis oli siin erinevusi. Oma pitseri vajutas olukorrale muidugi sõda. Saksa okupatsiooni aegses ülikoolis, kuhu ma esmalt sattusin, ei olnudki omaette arheoloogiatudengeid. Olid filosoofiateaduskonnast ajalugu ja sellele lähedaste õppeainete loenguid kuulavad üliõpilased, kellest suur osa alles valis eriaineid, millele spetsialiseeruda. Arheoloogiat luges ainult Indreko, kuna Moora oli ülikoolist eemaldatud. Kahjuks ei mäleta tema täpsemat loengutemaatikat, ka tollal tehtud märkmed on hävinud. Meeles on, et korduvalt mainis ta tuntud paleoliitikumi uurijat Pjotr Jefimenkot, seega oli tegu üldarheoloogia ja paleoliitikumiga. Tema loenguil käis rühm tudengeid, harilikult alla kümne. Nende seas olin mina koos koolivenna Leo Metsariga, tihti oli seal ka juba tollal luuletav Kalju Lepik, pärastine usundiloolane Ivar Paulson, kunstiajaloolane Tiina Nurk – tollal Varang – ja veel mõned.
Paljudel tudengitel oli raskusi oma eluga toimetulekul, sest toidutalongidega sai poest leiba ning sööklatest putru ja mõne taimse lisandiga supiks maskeeritud vett. Üldiseks tendentsiks oli teatud aastakäikude noormeeste järkjärguline kadumine üliõpilaste hulgast 1943. aastal toimunud mobilisatsioonide tagajärjel. Allesjäänutele lisandus kohustus varuda ülikoolihoonetele talveks küttepuid. Minulgi tuli suvel veeta mõned nädalad ülikooli Järvselja metskonnas, kandes halge metsast teede äärde. Sealt viidi nad lotjadega Tartusse.
1944/45. õppeaastast alates kehtestati Nõukogude ülikoolis kasutatav kursuste süsteem. Esimesele kursusele võeti kindel arv ajaloolasi, vist 25. Et minul ja Metsaril olid eelmistel aastatel mõned eksamid tehtud, siis arvati meid teisele kursusele, tingimusel, et esimesele kursusele ette nähtud tegemata eksamid sama õppeaasta jooksul järele teeme. Seega kujunes õppeaasta üpris pingeliseks. Meie taolistest tudengitest, keda ei olnud küll kuigi palju, moodustuski teine kursus. See oli üsna heterogeenne. Kuna käisin ka tööl, siis ei olnud ma kuigi tüüpiline tolle aja üliõpilane. Esimene kursus meenutas aga kooliklassi, kus oli loengutel käimise kohustus, oli kursusevanem ja kus oma osa etendas ka komnoorlus.
Arheoloogiale spetsialiseerunud tudengeid oli 1940. aastail üsna vähe. Mina koos Metsariga olime vanimad. Suviti võtsime osa pea kõigist tol ajal mitte just arvukaist arheoloogilistest kaevamistest. 1945. aastal toimusid need Põhja-Tartumaal Nava kivikalmel, 1946. aastal peale Nava veel Kohtla-Järve kivikalmel, Tamula neoliitilisel asulakohal ja Lõuna-Tartumaal Lootvina osalt keskaegsel kalmistul. 1947. aastal tuli meil kui lõppkursust alustavail üliõpilastel, minul Põhja-Tartumaal Toovere tarandkalmel Moora juhatusel, Metsaril Läänemaal Enivere noorema rauaaja laibakalmistul Artur Vassari juhatusel kaevamistööd plaanistada ning koostada teaduslik aruanne. Enamiku erialastest loengutest pidas meile Moora, mõned ka Vassar. 1947/48. õppeaastal tuli koostada diplomitöö ja see kaitsta, mida me ka tegime. 1940. aastail spetsialiseerusid arheoloogiale ka Vilma Trummal, Herbert Jürimäe, Evald Tõnisson ja Aita Kustin. 1950. aastal aga arheoloogia kui eriala õpetamine Tartu Ülikoolis lõpetati.
Kas teil on olnud eeskujusid? Keda peate oma suurimaks õpetajaks?
Mu peamine õpetaja oli muidugi professor Harri Moora, kellelt olen saanud palju teadmisi nii loengutel kui ka igapäevases töös, aga ka suhtumises esiajaloosse kui uuritavasse objekti. Ta on mulle olnud ka suureks eeskujuks, millele ma kahjuks võimete piiratuse tõttu pole suutnud soovitud ulatuses järgneda. Teatava eeskujuna kiviaja uurimisel olen silmas pidanud Soome teenekat esiajaloolast Aarne Äyräpääd.
Millega just kiviaeg teie huvi köitis?
Eks ikka tahtmine teada saada, millega kõik algas. Pealegi on kivi- ja luuesemed väga ilusad. Mõnikord varakevadel, kui lumi tormiliselt sulab, on mul olnud tunne, et jääaeg on lõppemas.
Millist uurimisteemat peate ise enda jaoks kõige olulisemaks?
Ei oskagi öelda, milline kitsam teema selline võiks olla. Mu eesmärk on olnud kogu Eesti kiviaja, eriti aga neoliitikumi ainese kronoloogilisse järjestusse asetamine. Selleks andsid aluse Emajõe suudmeala asulakohad, iseäranis Akali. Seal ilmnes ka varem fikseerimata varaneoliitilise kultuuri olemasolu, mida umbes samal ajal Narva jõe alamjooksul uuritud asulakohtade järgi hakati nimetama Narva kultuuriks. Narva asula kaevaja, Peterburi arheoloog Nina Gurina pidas neid algul aga varapronksiaegseiks. Alles Akali stratigraafia võimaldas selle kultuuri dateerida varaneoliitikumi, millega peatselt seostusid ka Läti ja Leedu leiukohad ning hiljem kaugemal ida pool avastatud Ülem-Volga kultuur.
Millised on olnud teie meeldivaimad kaevamised ja meeldejäävamad leiud?
Kaevamised on üldiselt meeldivad, kui nad annavad häid tulemusi, ja selliseid on olnud üsna mitu. Et kaevamistel ei tule mitte ainult kaevata, vaid ka elada, siis on oluline osa olmel. Selle poolest on kiviaja asulakohad harilikult soodsad, et paiknevad veekogude kaldal, kus ilusate suveilmadega on võimalik ka suvitada. Nii on üks meeldivamaid kaevamiskohti olnud Valma Võrtsjärve läänekaldal, kus kaevasime aastail 1950 ja 1953–1955, saime sõbraliku ulualuse Saba talus ja avastasime ka mitu huvitavat leidu, sealhulgas kaksikmatuse luust ja merevaigust loomakujukestega. Väga omapärased kaevamistingimused olid Emajõe suudmealal, kus meie kaevajate kollektiiv elas väheasustatud sooalal, meil tuli käia suure sõudepaadiga viie-kuue kilomeetri kaugusel tööl ja kaasavõetud jahust tuli ise leiba küpsetada.
Kui aktiivselt tänase Eesti arheoloogiaga kursis hoiate? Kas tegelete veel uurimistööga?
Praeguse arheoloogiaga ei ole ma kuigivõrd kursis. Peamiselt võtan osa Eesti Arheoloogiaseltsi iga-aastastest koosolekutest, kus tutvustatakse värskemaid kaevamistulemusi. Mul on kahjuks küll mõned vajakajäämised omaaegses aruandluses, tahaksin neid likvideerida, kuid aastad turjal – rohkem küll liigestes – annavad tunda. Liikumisega on raskusi. Lootust pole siiski kaotanud.
Mis teeb tänases Eesti arheoloogias rõõmu ja mis peaks teisiti olema?
Rõõmu valmistab, et arheoloogiategevus paistab päris jõudsasti edasi arenevat. Sellega tegeldakse nii Tartus kui ka Tallinnas ja arheolooge näib olevat rohkem kui kunagi varem. Positiivne on ka asjaolu, et nn päästekaevamisi, mille kätte vanasti Ajaloo Instituudi arheoloogiasektor üksvahe hakkas ära lämbuma, korraldavad nüüd spetsiaalsed firmad, kus paljud arheoloogid tööd leiavad. Kuna, nagu öeldud, olen ise eemale jäänud, siis ei oskagi öelda, kas midagi peaks teisiti olema.
Millised omadused ja oskused teevad ühest arheoloogist hea arheoloogi?
Kõigepealt peaks muidugi tundma huvi esiajaloo vastu. Kui selline huvi on olemas, siis edasi on kõik hea, mida inimene oskab. Ja mida osavamini, seda parem. Omadustest on vajalikud need, mis on kasulikud kõigile: tasakaalukus, järjekindlus, visadus ja palju muud taolist. Vististi oleks kasulik ka võime panna tähele detaile ja teha neist järeldusi.
