Kadunud ning unustatud Süva-Eesti otsinguil

Tartu Ülikooli arheoloogid kontrollimas arvatava Nulga küla ohvrikivi ümbrust.

Tartu Ülikooli arheoloogid kontrollimas arvatava Nulga küla ohvrikivi ümbrust.

Esimesest ja teisest Eestist räägib päevast päeva palju inimesi. Vähesed mõtlevad aga sellele, et kuskil sügavamal on veel üks, kaduva rahvapärimuse Eesti. Pärimuskohad, looduslikud pühapaigad ja arheoloogilised muistised vajuvad tühjenevates külades pikkamööda unustuse hõlma. Allpool on kolm näidet loo autori tänavusest otsimisretkest Räpina kihelkonnas. Esimene koht on alles nii rahvapärimuses kui ka looduses, teisest rahvasuu enam ei räägi ja kolmas on ka füüsiliselt hävinud.

Siivaläte

Veriora vallas Haavapää külas on üks läte, seal käinud vanasti vanad inimesed silmi pesemas, kui silmad haiget olit. Seda kommet ei ole jätnud praegugi mõni vanake ja nii mõnigi kord lähevad nad sinna et pesta silmi karastava veega. ERA II 245, 493 (13)  (1939. a)
Tänavu sügisel meenutas Siivalätet ligi kaheksakümneaastane Vinso küla elanik. Tema eluajal polnud kodutalus kaevu, inimeste joogivett toodi samast allikast. Seega ta ollagi „tolle halliku veega üles kasvanud“. Kaheksa-aastase põnnina pidi ta ka ühele korstnata suitsutares elanud vanainimesele kilunõuga sellest allikast silmarohtu tooma. Abisaanu imestanud pärast, kui selgeks muutus tema nägemine.

Aeg on teinud oma töö: tihedat lehtpuumetsa ei ole enam ning Vinso-Põlva maantee ääres enne Haavapää oja asuv allikas on mattunud lageraie jäätmete alla. Paik oli kunagi kohalike jaoks üldtuntud ja oluline, praegu aga õnnestus leida ainult üks inimene, kes seda teab.

Piirikivi

1686. aasta kaart "Rappins gebiet medh underliggande adelige godsen" (EAA.308.2.104). Kaardil on näha Nulga küla piirikivi  lähedalt mööduv Punni-Nulga tee.

1686. aasta kaart “Rappins gebiet medh underliggande adelige godsen” (EAA.308.2.104). Kaardil on näha Nulga küla piirikivi lähedalt mööduv Punni-Nulga tee.

Need, kes mööda käisivad, panid kas leivast, kalast või lihast jne midagi kivi kõrva või enamaste kivi peale. Kui midagi panna ei olnud, siis pandi hobune kammitsasse ja käidi kammitsas hobusega kivist mööda. Tükk maad mööda mindud, siis võeti hobune jälle kammitsast lahti. EKnS, Veske M. 28 v. 9, 46 (3) (1870. –1880. aastad)

Maa-Ameti lehelt põhikaart. Nulga küla piirikivi asukoht on märgitud punase täpiga.

Maa-Ameti lehelt põhikaart. Nulga küla piirikivi asukoht on märgitud punase täpiga.

Nulga küla ohvrikivist ja ohverdamise kombest ei tea küla vanimadki inimesed enam midagi. Kaheksakümne kuue aastane naine mäletab aga lapsepõlvest Piirikivi, millele oli raiutud rist. Toasuurusele kivile mahtusid kõik küla lapsed korraga mängima. Järgmisse põlvkonda kuuluv elanik, 1944. aastal sündinud naine, tollest kivist enam midagi ei teadnud ja polnud seal mängimas käinud. Praegu on Piirikivi Kingu talu sissesõidutee ääres kenasti alles, aga peaaegu täielikult kamara ja põõsaste alla mattunud.

Tänapäeval on kivi maanteest kaugel, kuid 1686. aasta kaardil on näha Punni külast läbi metsa Nulgale viiv tee, mille lõunapoolne haru möödub koha lähedalt. Kas on siis ikkagi tegu kunagise ohvrikiviga? Teooria kasuks räägib Piirikivi suurus, kuid et toiduained hävivad maapinnas täielikult ja kontroll metallidetektoriga leide ei andnud, ei saa me seda päris kindlalt kunagi teada.

Tõnissoni kõiv

Ku Paljasjalgnõ Tõnisson nägi toda kõivo, tä tull’ Tartost, trehvü müüdä minemä, visas hindä põlvile ja naas palõma. Puda usuh üts pühä kõiv ollõv õkva sääne. Peremehel olliva rõuguredeli pant kõivo nõale pistü. Tõnisson läts sisse ja naas peremehega tõrõlõma: „Kas sa tiijät, mis puu taa om? Mis sa kiusad puust? Mis sa vivat pühä puud?“ Lask redeli är koristada, tegi altari juure pääle ja palõs. Tuust saani, ku Paljasjalgnõ tah käve, ei panõ kiäkki redelit kõivo nõalõ. Kogoni vanast olõvat olnu tah jumalagua kotus, ku usku viil siijä tuudu es olõ.  EKI KK (Räp: Ohvrikõiv).

Kõiv pidi olema lühikese tüvega ja kahar, väga krobelise koorega, jämedad oksad algasid väga madalalt. Kask kasvas Võuküla vanal peoplatsil Võhandu idakaldal Varõsõ talu juures, kus praegugi on kenade põlispuudega kõrge kaldanukk, kuid mitte ühtegi nii vana puud. Talu peremees, kes oli seal elanud 29 aastat, ei mäletanud kirjeldusele vastavat kaske ega suurt kändugi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>