Rubriik: Inspektsioonid

  • Jäljekütid Vastseliinas ehk lugu sellest, kuidas Lõuna-Eestis muistiseid otsiti

    Lagakivi (ka Laagre- või Hürikivi) puhul on tegu looduskaitse all oleva kiviga, millel on pärimuse järgi ohverdatud ka piksejumal Ukule.
    Lagakivi (ka Laagre- või Hürikivi) puhul on tegu looduskaitse all oleva kiviga, millel on pärimuse järgi ohverdatud ka piksejumal Ukule.
    Sellel aastal toimusid maastikuinspektsioonid ka ajaloolises Vastseliina kihelkonnas, praegustes Misso, Lasva, Pindi, Vastseliina ja Orava valdades. Inspektsiooniks sai valitud terve kihelkond kui ajalooline, kultuuriline ning kindlasti ka geograafiline tervik. Vastseliina kihelkond on omalaadne piirkond piiriäärse paiknemis ja pikka aega hõredana püsinud asustuse tõttu. Ringi käies oli näha, et Võrumaa on küll ajaga kaasa läinud, kuid siiski säilitanud ka oma eripära.
    Vahel võib sihtpunkti jõudmine kulgeda üle kivide ja kändude, seetõttu olenebki välitööde õnnestumine suuresti ka autojuhi oskustest.
    Vahel võib sihtpunkti jõudmine kulgeda üle kivide ja kändude, seetõttu olenebki välitööde õnnestumine suuresti ka autojuhi oskustest.

    Maastikuinspektsioone ja kihelkonnakirjeldusi on tehtud juba alates 19. sajandist. Toona koguti teavet mitmesuguste paikade kohta, talletati pärimust ja usundiga seotud materjali. Muististe otsimist jätkati 1920.–1930. aastatel, kui Tartusse rajati arheoloogia õppetool. Toonased muinasjäänuse kirjeldused ja kogutud jutud olid abiks ka Vastseliina kihelkonna 2012. aasta välitöödel.
    On vale arvata, et arheolooge huvitavad ainult vanad kalmed. Tegelikult on inspekteeritavate kohtade nimistu väga lai. Lisaks matmispaikadele, linnamägedele ja pärimuskohtadele pakuvad välitööde tegijatele huvi näiteks lubjaahjud, asulakohad, vanad teed ja piirikivid. Vastseliina kihelkonna inspektsioonil keskendusime peamiselt siiski asulakohtade otsimisele ja sealjuures kontrollisime üle ka mõningad pärimusega seotud paigad.

    Potikillust jääb väheks
    Varakevadel, kui põllud on küntud ja lumi sulanud, on kõige parem aeg asulakohtade otsimiseks.
    Varakevadel, kui põllud on küntud ja lumi sulanud, on kõige parem aeg asulakohtade otsimiseks.

    Välitöödel kasutasime otsimiseks 17. sajandi kaarte, kuhu olid märgitud kunagised külad või üksiktalud. Kaardid aitasid leida keskaegseid asulakohti, aga et kihelkonna asustuspilt on püsinud pikka aega osaliselt muutumatuna, oli võimalik leida jälgi ka vanematest aegadest.
    Vanad kaardid annavad vaid vihje, kust võiks asustust otsida. Vihje asulakohale võivad anda näiteks potikillud. Porikarva, vahel isegi mullatükki meenutavaid keraamikatükke leiab kõige paremini varakevadel, kui põllud on veel kündmata. Samas ei tähenda paar üksikut leidu veel asulakohta, vaid seda, et kusagil lähedal on olnud muinas- või keskaja asustus. Sellisel juhul on tegemist juhuleidudega ning võib vaid loota, et ehk on järgmistel inspekteerijatel rohkem õnne.

    Abivalmis kohalikud
    Muististe otsimisel on tihti suur abi ka kohalikest elanikest .
    Muististe otsimisel on tihti suur abi ka kohalikest elanikest .

    Külades ringi käies oli näha, et möödunud aeg, eriti lähiminevik, on Vastseliina kihelkonnale jätnud oma jälje. Samas kohtusime inspektsiooni käigus paljude elutervete ja lahkete inimestega, kes lubasid oma maa peal ringi vaadata. Nii mõnigi aitas meil leida uusi muististeid, teine jälle näitas keskaegse savikannu põhja, mille olla „pini põõsa alt vällä kaapnu“. Peale selle, kas leitakse muistiseid, on oluline ka kohalike inimeste isiklik side mõne paiga või objektiga. Need sidemed muudavad vahest ehk anonüümseks jäävad muinasjäänused elavaks, ühendades inimese, tema maa ja ajaloo.
    Kuigi käisime läbi palju paiku, jätkuvad inspektsioonid edaspidigi ning olen kindel, et Vastseliina kihelkonnast on veel palju üllatusi oodata.

  • Kadunud ning unustatud Süva-Eesti otsinguil

    Tartu Ülikooli arheoloogid kontrollimas arvatava Nulga küla ohvrikivi ümbrust.
    Tartu Ülikooli arheoloogid kontrollimas arvatava Nulga küla ohvrikivi ümbrust.
    Esimesest ja teisest Eestist räägib päevast päeva palju inimesi. Vähesed mõtlevad aga sellele, et kuskil sügavamal on veel üks, kaduva rahvapärimuse Eesti. Pärimuskohad, looduslikud pühapaigad ja arheoloogilised muistised vajuvad tühjenevates külades pikkamööda unustuse hõlma. Allpool on kolm näidet loo autori tänavusest otsimisretkest Räpina kihelkonnas. Esimene koht on alles nii rahvapärimuses kui ka looduses, teisest rahvasuu enam ei räägi ja kolmas on ka füüsiliselt hävinud.

    Siivaläte

    Veriora vallas Haavapää külas on üks läte, seal käinud vanasti vanad inimesed silmi pesemas, kui silmad haiget olit. Seda kommet ei ole jätnud praegugi mõni vanake ja nii mõnigi kord lähevad nad sinna et pesta silmi karastava veega. ERA II 245, 493 (13)  (1939. a)
    Tänavu sügisel meenutas Siivalätet ligi kaheksakümneaastane Vinso küla elanik. Tema eluajal polnud kodutalus kaevu, inimeste joogivett toodi samast allikast. Seega ta ollagi „tolle halliku veega üles kasvanud“. Kaheksa-aastase põnnina pidi ta ka ühele korstnata suitsutares elanud vanainimesele kilunõuga sellest allikast silmarohtu tooma. Abisaanu imestanud pärast, kui selgeks muutus tema nägemine.

    Aeg on teinud oma töö: tihedat lehtpuumetsa ei ole enam ning Vinso-Põlva maantee ääres enne Haavapää oja asuv allikas on mattunud lageraie jäätmete alla. Paik oli kunagi kohalike jaoks üldtuntud ja oluline, praegu aga õnnestus leida ainult üks inimene, kes seda teab.

    Piirikivi

    1686. aasta kaart "Rappins gebiet medh underliggande adelige godsen" (EAA.308.2.104). Kaardil on näha Nulga küla piirikivi lähedalt mööduv Punni-Nulga tee.
    1686. aasta kaart “Rappins gebiet medh underliggande adelige godsen” (EAA.308.2.104). Kaardil on näha Nulga küla piirikivi lähedalt mööduv Punni-Nulga tee.

    Need, kes mööda käisivad, panid kas leivast, kalast või lihast jne midagi kivi kõrva või enamaste kivi peale. Kui midagi panna ei olnud, siis pandi hobune kammitsasse ja käidi kammitsas hobusega kivist mööda. Tükk maad mööda mindud, siis võeti hobune jälle kammitsast lahti. EKnS, Veske M. 28 v. 9, 46 (3) (1870. –1880. aastad)

    Maa-Ameti lehelt põhikaart. Nulga küla piirikivi asukoht on märgitud punase täpiga.
    Maa-Ameti lehelt põhikaart. Nulga küla piirikivi asukoht on märgitud punase täpiga.

    Nulga küla ohvrikivist ja ohverdamise kombest ei tea küla vanimadki inimesed enam midagi. Kaheksakümne kuue aastane naine mäletab aga lapsepõlvest Piirikivi, millele oli raiutud rist. Toasuurusele kivile mahtusid kõik küla lapsed korraga mängima. Järgmisse põlvkonda kuuluv elanik, 1944. aastal sündinud naine, tollest kivist enam midagi ei teadnud ja polnud seal mängimas käinud. Praegu on Piirikivi Kingu talu sissesõidutee ääres kenasti alles, aga peaaegu täielikult kamara ja põõsaste alla mattunud.

    Tänapäeval on kivi maanteest kaugel, kuid 1686. aasta kaardil on näha Punni külast läbi metsa Nulgale viiv tee, mille lõunapoolne haru möödub koha lähedalt. Kas on siis ikkagi tegu kunagise ohvrikiviga? Teooria kasuks räägib Piirikivi suurus, kuid et toiduained hävivad maapinnas täielikult ja kontroll metallidetektoriga leide ei andnud, ei saa me seda päris kindlalt kunagi teada.

    Tõnissoni kõiv

    Ku Paljasjalgnõ Tõnisson nägi toda kõivo, tä tull’ Tartost, trehvü müüdä minemä, visas hindä põlvile ja naas palõma. Puda usuh üts pühä kõiv ollõv õkva sääne. Peremehel olliva rõuguredeli pant kõivo nõale pistü. Tõnisson läts sisse ja naas peremehega tõrõlõma: „Kas sa tiijät, mis puu taa om? Mis sa kiusad puust? Mis sa vivat pühä puud?“ Lask redeli är koristada, tegi altari juure pääle ja palõs. Tuust saani, ku Paljasjalgnõ tah käve, ei panõ kiäkki redelit kõivo nõalõ. Kogoni vanast olõvat olnu tah jumalagua kotus, ku usku viil siijä tuudu es olõ.  EKI KK (Räp: Ohvrikõiv).

    Kõiv pidi olema lühikese tüvega ja kahar, väga krobelise koorega, jämedad oksad algasid väga madalalt. Kask kasvas Võuküla vanal peoplatsil Võhandu idakaldal Varõsõ talu juures, kus praegugi on kenade põlispuudega kõrge kaldanukk, kuid mitte ühtegi nii vana puud. Talu peremees, kes oli seal elanud 29 aastat, ei mäletanud kirjeldusele vastavat kaske ega suurt kändugi.

  • Tegutsevate pühakivide jälil ehk lõikuskuul Hargla kihelkonnas arheoloogiamälestisi ja looduslikke pühapaiku inventeerimas

    Praegu teadaolevad looduslikud pühapaigad on ootuspäraselt seotud kohaliku asustusajalooga
    Ajaloolise Võrumaa Hargla kihelkond on üks Eesti väiksemaid ja lõunapoolsemaid. Tema suurus on umbkaudu 350 ruutkilomeetrit. Kihelkonna 35 kilomeetri pikkune lõunapiir Peräjärve külast omaaegse Sete kõrtsini on ühtaegu ka Eesti-Läti piir. Eesti kõige lõunapoolsem punkt – Naha küla – asub samuti Hargla kihelkonnas. Praeguse aja haldusjaotuse järgi jaguneb kihelkond Võru ja Valga maakonna vahel – läänepoolsem osa jääb Valgamaale Taheva valda, idapoolsem Võrumaale Mõniste valda.
    Kõivupuu Marju ja Tooni (Antonina Pettai)
    Kõivupuu Marju ja Tooni (Antonina Pettai)

    Kihelkond on üks Eesti metsarikkamaid: Taheva ja Mõniste valla pindalast on rohkem kui pool kaetud metsaga. Siinsed ristimetsatukad on Kagu-Eesti suurimad. Ainuüksi Saru (Sarupalu)-Hargla ristimetsas, mille suuruseks on poolteist ruutkilomeetrit, kasvas sadakond 120–150 aasta vanust mändi. Nende tüvedesse on matuselised teel kalmistule lõiganud lahkunu mälestuseks ja mõnikord ka koduskäimise tõrjeks ristimärgi.

    Need on siinse rahva hingepuud. Kohalikud metsamehed on püüdnud teha kõik endast oleneva, et unikaalse kombekäitumisega seotud ristipuud säiliks ning kohalikul rahval oleks võimalus järgida põlvest põlve edasi antud kommet.

    Umbes siin asus kunagi Katre kalmistu ja kirikuase. Saru küla vanemad inimesed mäletavad, et peale viimast suurt sõda oli siin haudadel veel üksikuid suuri kive. Nüüdseks on kadunud ka 1950. aastate lõpul ehitatud lehmalaudad.
    Umbes siin asus kunagi Katre kalmistu ja kirikuase. Saru küla vanemad inimesed mäletavad, et peale viimast suurt sõda oli siin haudadel veel üksikuid suuri kive. Nüüdseks on kadunud ka 1950. aastate lõpul ehitatud lehmalaudad.

    Esiajaloolised matmispaigad, kesk- ning varauusaegsed kiriku- ja kabeliasemed on rahva mälus säilinud. Ilmselt seetõttu, et muist on ka tähistatud ja neist on ajakirjanduses kirjutatud.

    Rahvasuus Katri kiriku kõivistuna tuntud kabeli- ja kalmistuaset Kallaste külas oskasid näidata ka 1960. aastatel sündinud kohalikud, sest nende emad-vanaemad mäletasid sõjajärgset aega, mil kalmistust olid alles mõned hauatähised.

    Katre kalmistu ja kirikuase. EÜE ehitas sinna 1970. aastal kaalukoja.
    Katre kalmistu ja kirikuase. EÜE ehitas sinna 1970. aastal kaalukoja.

    Nõukogude võim ehitas kalmistu asemele kaks lehmalauta. Kui kari käis sealt karjamaale Saru-Mäepõrru, siis öeldi ikka, et need on Katri kiriku lauda lehmad.

    Nüüdseks on laudad hävinud. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (EÜE) ehitas 1970. aastatel arvatavale kalmistule loomakasvatushooneid ja keldri – ka need on varemeis.

    Praegu teadaolevad looduslikud pühapaigad on ootuspäraselt seotud siinse asustusajalooga. Üks tänaseni aktiivselt kasutuses olev ohvrikivi – umbes sellises sõnastuses juhatati meid II aastatuhandesse dateeritud pühakivi juurde Kuutsis.

    Samas piirkonnas asus ka praeguse Kuutsi külas asuva Mõniste põhikooli eelkäija Lutsupalu algkool. Tänapäeval viiakse koolilapsi rahvakalendri tähtpäevadel kivi juurde ja kõneldakse seal endistest rahvakommetest.

    Nüüdisajal ei käida kultuuripärandi, sealhulgas looduslike pühapaikade tutvustamisega alati parimal viisil ümber. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), mis on Hargla kihelkonnas tähistanud Koiva jõe matkaraja, on Tellingumäe ohvrimänni kohta käiva informatsiooni kopeerinud Ilumäe hiiepärnaga seotud materjalidest. Lisaks leiab matkaja teabetahvlilt männi asemel hoopis niinepuu pildi.

    Silmistsuuti ots´man.
    Silmistsuuti ots´man.

    Samamoodi oli toimitud Tellingumäe ohvrikiviga: matkaja või muidu huviline konkreetse kivi kohta teavet ei saa, küll aga üht-teist Põhja-Eesti ja Läänemaa pühakivide kohta.

    Välitööd Hargla kihelkonnas kinnitasid, et edukaks inventuuriks peab rühmas olema mitut põlve kohalik ehk inimene, kes kõneleb kohalikku keelt ja tunneb maastikku. Meie rühmas olid nendeks Marju ja Kaarel Kõivupuu.

    Kohapärimust sisaldavaid tekste tuleb kriitiliselt analüüsida nii paiga asustusloo kui ka piirkonna üldise ajaloo kontekstis. Tuleb olla kriitiline, sest alati on kuskil keegi, kes odava populaarsuse nimel kinnitab männipuu külge pärnapuu sildi ja püüab lihtsameelseid veenda, et see puu ongi väga eriline – nimelt okastega lehtpuu.