Praegu teadaolevad looduslikud pühapaigad on ootuspäraselt seotud kohaliku asustusajalooga
Ajaloolise Võrumaa Hargla kihelkond on üks Eesti väiksemaid ja lõunapoolsemaid. Tema suurus on umbkaudu 350 ruutkilomeetrit. Kihelkonna 35 kilomeetri pikkune lõunapiir Peräjärve külast omaaegse Sete kõrtsini on ühtaegu ka Eesti-Läti piir. Eesti kõige lõunapoolsem punkt – Naha küla – asub samuti Hargla kihelkonnas. Praeguse aja haldusjaotuse järgi jaguneb kihelkond Võru ja Valga maakonna vahel – läänepoolsem osa jääb Valgamaale Taheva valda, idapoolsem Võrumaale Mõniste valda.
Kihelkond on üks Eesti metsarikkamaid: Taheva ja Mõniste valla pindalast on rohkem kui pool kaetud metsaga. Siinsed ristimetsatukad on Kagu-Eesti suurimad. Ainuüksi Saru (Sarupalu)-Hargla ristimetsas, mille suuruseks on poolteist ruutkilomeetrit, kasvas sadakond 120–150 aasta vanust mändi. Nende tüvedesse on matuselised teel kalmistule lõiganud lahkunu mälestuseks ja mõnikord ka koduskäimise tõrjeks ristimärgi.
Need on siinse rahva hingepuud. Kohalikud metsamehed on püüdnud teha kõik endast oleneva, et unikaalse kombekäitumisega seotud ristipuud säiliks ning kohalikul rahval oleks võimalus järgida põlvest põlve edasi antud kommet.
Esiajaloolised matmispaigad, kesk- ning varauusaegsed kiriku- ja kabeliasemed on rahva mälus säilinud. Ilmselt seetõttu, et muist on ka tähistatud ja neist on ajakirjanduses kirjutatud.
Rahvasuus Katri kiriku kõivistuna tuntud kabeli- ja kalmistuaset Kallaste külas oskasid näidata ka 1960. aastatel sündinud kohalikud, sest nende emad-vanaemad mäletasid sõjajärgset aega, mil kalmistust olid alles mõned hauatähised.
Nõukogude võim ehitas kalmistu asemele kaks lehmalauta. Kui kari käis sealt karjamaale Saru-Mäepõrru, siis öeldi ikka, et need on Katri kiriku lauda lehmad.
Nüüdseks on laudad hävinud. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (EÜE) ehitas 1970. aastatel arvatavale kalmistule loomakasvatushooneid ja keldri – ka need on varemeis.
Praegu teadaolevad looduslikud pühapaigad on ootuspäraselt seotud siinse asustusajalooga. Üks tänaseni aktiivselt kasutuses olev ohvrikivi – umbes sellises sõnastuses juhatati meid II aastatuhandesse dateeritud pühakivi juurde Kuutsis.
Samas piirkonnas asus ka praeguse Kuutsi külas asuva Mõniste põhikooli eelkäija Lutsupalu algkool. Tänapäeval viiakse koolilapsi rahvakalendri tähtpäevadel kivi juurde ja kõneldakse seal endistest rahvakommetest.
Nüüdisajal ei käida kultuuripärandi, sealhulgas looduslike pühapaikade tutvustamisega alati parimal viisil ümber. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), mis on Hargla kihelkonnas tähistanud Koiva jõe matkaraja, on Tellingumäe ohvrimänni kohta käiva informatsiooni kopeerinud Ilumäe hiiepärnaga seotud materjalidest. Lisaks leiab matkaja teabetahvlilt männi asemel hoopis niinepuu pildi.
Samamoodi oli toimitud Tellingumäe ohvrikiviga: matkaja või muidu huviline konkreetse kivi kohta teavet ei saa, küll aga üht-teist Põhja-Eesti ja Läänemaa pühakivide kohta.
Välitööd Hargla kihelkonnas kinnitasid, et edukaks inventuuriks peab rühmas olema mitut põlve kohalik ehk inimene, kes kõneleb kohalikku keelt ja tunneb maastikku. Meie rühmas olid nendeks Marju ja Kaarel Kõivupuu.
Kohapärimust sisaldavaid tekste tuleb kriitiliselt analüüsida nii paiga asustusloo kui ka piirkonna üldise ajaloo kontekstis. Tuleb olla kriitiline, sest alati on kuskil keegi, kes odava populaarsuse nimel kinnitab männipuu külge pärnapuu sildi ja püüab lihtsameelseid veenda, et see puu ongi väga eriline – nimelt okastega lehtpuu.
Lisa kommentaar