Autor: Merike Suits

Sain raua hinnast tõeliselt aru siis, kui ka päeva lõpuks ei olnud sulatusahi leeki üles võtnud. Muidugi teadsin, nagu teadlased on kirjutanud, et iga muistne inimene kasutas kogu oma elu jooksul vaid kilo-paar rauda; teadsin, et need paar kilo olid tollal väärt mitme kuu toidu; teadsin ju ka seda, millises ahjus rauda sulatati. Aga seal seistes, käed savised ja lõõtsa vajutamisest kangeks jäämas, sai raua väärtus mulle väga teravalt selgeks.

Seda me teemegi. Jätame maha neli soojustatud seina, elektri ja voolava vee, veedame kümneid tunde, et teha lihtsaid, aga kavalaid muistseid riideid, ja asetame end siis olukorda, kus mugavus, toit, soojus ja lõbu sõltuvad vaid sellest, kui hästi või halvasti saame tollastes oludes hakkama. Muidugi me ei tea – ei saagi teada –, kuidas nad midagi tegid. Mõnikord teame, millega nad mida tegid, aga seal ka teadmine lõpeb. See on kõik üks oletus, tõlgendus, katsetus – aga tõeline ja vahetu. Kui ka mitte midagi muud, saame tunda, kuidas oli elada ja olla tuhat, aga samavõrd ka kaks tuhat või viissada aastat tagasi – enne kui sündis tänane elatus-, mõtte- ja eluviis. Pärast sellist kogemust on ju ilmselge, nagu ajaloolased nentinud, et põhjamaal ellujäämiseks vajas karvutu ja küüntetu inimene kogukonda. Kes on elanud mõnd aega nii, et õhukesest nahast talla all on vaid muld, tuul ei sumbu tänavates ja ainsaks valguseks on pirtsakas tuli, temale on selge, et öös on olendeid, keda me ei näe, küll aga tunneme. Paljutki, mis paberil on abstraktne, saab taaskehastudes armutult konkreetseks.

Miks me seda teeme? Igaüks ise põhjustel. Mõni nimelt otsibki seda, millest ülal juttu – vahetut elamust, kogemust pea unustatud ajast. Teine otsib vaheldust tarbimisest, sellest, et tegijat ja kasutajat lahutab pool maailma, et käed ei oska enam muud, kui klahve suruda. Pole kahtlust, et see on kunst ja tänuväärt töö, mida teevad need, kel südame lähedal oskuste avastamine, lihvimine ja edasiandmine. Satub, et arheoloogki teeb sellest või teises muistsest asjast koopia, ent kuigi sarnane, ei ole taaskehastaja tegevus siiski sama. Tema teeb endale, ja kuigi ta ei hülga sihti luua midagi sarnast muistsele, taasloob ta muistset kas eseme enda või selle tegemise rõõmu pärast. Tahaks uskuda, et temas, kes endale või lähedasele õmbleb ja tikib, puud voolib, rauda võidab või võru valab, tärkavad samad ehk sarnased tunded, mis kunagi nois, kelle käed tegid asju, mida maapõuest leitakse. Me ei tea, aga me proovime ja tunneme. See muistsus ei ole vast teaduslik, aga on sügav ja isiklik.

Palju, ehk isegi kõige rohkem on neid, keda tõmbab mõõk ja kilp, kiiver ja rõngasrüü. Mis seal salata, kõlab „muinasaeg“, meenub Lembitu, sõda ja meheramm. Nii meilt kui mujalt võib leida seltskondi, kes kohtuvad, et harjutada endid võitlema mõõga, oda ja kirvega – ent nüriga. See võitlus on piiratud, ohutu ja sõbralik, see on sport, see on sõprus- ja vennaskond, mõnele on see eluviis. Ja uhkemat vaatemängu kui sajad raudsed mehed raudsetes rüüdes kohtumas, et murda rivi, võita vastane, panna proovile nii käevõim kui mõttekiirus – seda annab otsida. Kes on hinganud sisse neid tuhandeid võimalusi, millest tuleb leida see õige; kes on õppinud nägema kõrvade ja kuklaga; kes on jooksnud väljal, hiilinud metsas, higistanud linnusevallil, temale ütleb iga sõna, mida kroonik taplusest kirjutab, kordi enam, kui muidu võiks. Mis on siin ajaloolist? Mõned võtted, mõned killud teadmist relvast ja rüüst, mõni üldine arusaam. Aga julgen pärast häid mitmeid aastaid öelda, et inimesel on nagu muistegi kaks kätt ja kaks jalga, ja kui mõõk on sama pikk ja tema puudutus sama halvav (olgugi, et kokku lepitud reeglite, mitte verise tegelikkuse sunnil), teeb tänane võitleja pärast kaotusi, katsetusi ja võite lõpuks asju samamoodi – tõhusaimal moel – nagu mees tuhat aastat tagasi.

Mis on sel intuitiivsel, romantilisel ja ehk naiivselgi hobil pistmist arheoloogiaga? Niipalju, et mõnigi kord, tahavad nad seda või ei, satuvad taaskehastajad tegema natuke teadust. Sageli rekonstrueerivad nad – kuigi sihiks on vaid iseenda tunne, et nüüd ongi nagu päris – täitsa teadusliku täpsusega mõne arheoloogilise leiu. Nii võib Eestist leida Raatvere paja koopia (mis on, mu kõht võib kinnitada, väga tõhus köögiriist); mitmeid kõlavöid, mille mõõt ja muster on pärit Virunuka vöölt; lipuoda, kus on ka järgi proovitud, milline see kangas olla võis, millest olid maa sees vaid riismed järel; kümneid võrusid, sõrmuseid, keesid, mis vormitud üks-ühele muistsete eeskujude järgi; mõõgapidemete ja -nuppude koopiaid, küll rauast, küll pronksist. Ning muidugi riided. Me ju ei tea õieti tuhkagi sellest, kuidas muinaseestlased riides käisid. Aga seda tuhkagit on taaskehastajad hakkajad järgi proovima. Teadmata küll täpseid lõikeid või tegumoode, leides neiks eeskujusid igast ilmakaarest ümberringi, katsetavad taaskehastajad aga seda ehk ise teadvustamatagi pidevalt, kuidas rõivaid kanti, kui palju ja milliseid oli neid vaja, kuidas pidasid need vastu vihmale, külmale, lumele. Saadud väga vahetud teadmised ei ole tavalises mõttes eksperimentaalarheoloogilised – need ei kirjelda üht kitsast perioodi, küll aga peavad paika iga aja kohta, mil rõivamaterjal kasvas põllul või kõndis karjamaal ning mil rõivas tehti kodus ja käsitsi. Kuigi taaskehastajad teevad rõivaid, tundmaks end kui inimene muiste, uurivad ja katsetavad nad sellega tegelikult rõivaste tõhusust, nõrkusi ja võimalusi samavõrd nii viiendal, kaheteistkümnendal kui üheksateistkümnendal sajandil. Võib-olla ei ole see teadus, aga see annab vahetut ja empiirilist aimu sellest, kuidas inimesed päevast päeva elasid.

Ja muidugi on maailmapildi ja vaimse kultuuri põnev ilmaruum. Kui rõivamoest teame vähe, siis mõttemaailmast ju vähem veel. Üht-teist saab oletada, mõnda asja ajas tagasi kanda, kolmanda juures nentida, et küllap oli nagu teistel ka meil. Aga need on killud, mis isegi omavahel ei puutu. Siiski on Taanis, Soomes ja Eestis (ja ilmselt ka Venemaal, kus taaskehastusvald on lai ja kirju, ning võib-olla mujalgi) taaskehastajaid, kes ei lase end sellest fragmentaarsusest häirida. Nad ütlevad kindlas kõneviisis välja, mida arheoloogid oletamisi arvavad, täidavad valusamad valged laigud leidlikkuse ja loogikaga ning kujutavad mõneks tunniks või päevaks in corpore ette, et ollaksegi inimesed muinasajast. Teadvustades erinevusi tänasest elust ja väärtustest ja seda, mis on iseloomulik just sihiks seatud ajastule, üritavad nad minna sisse muistse inimese mõttemaailma, hakata natukenegi vaatama maailmale tema pilguga. Seda aitab täiesti fiktiivne, aga mitte ajastukohatu isiklikkus. Sellise omalaadse rollimängu ajaks on igaühel muistne isiksus, kellena tegutseda – väljamõeldud, ent igati realistlik ja tollal elada võinud karakter. Mänguline element – mingisugune ajastuloogiline motiiv, miks just sellised inimesed muinasajal kohtuvad, ja väike intellektuaalne konflikt, mis tekib tegelastesse sisse kirjutatud huvide põrkumisest – annab killukese põnevust, mis hõlbustab muinsusse sulandumist. Tulemuseks on üürike aegruum, kus olekski nagu teine ajastu, kus nagu tegutsekski omas keskkonnas inimesed ajast tuhat aastat tagasi. Loomulikult ei hakata mõne(kümne) tunni jooksul mõtlema täpselt nii, nagu muistsed inimesed. Ent vähemalt minu kogemuses aitab selline kehastumispüüd, selleks ettevalmistumine ja sellise mängu mängimine näha paljusid perspektiive, mis on – pärast mõeldes – leidudes  või teadustekstis tegelikult alati olemas, aga mida ehk isegi leiu kaevaja või teksti koostaja päris ei hooma. Võiks öelda, et kui leidude rekonstrueerimine on klassikalise arheoloogia ja tehnoloogiate katsetamine protsessuaalse arheoloogia eksperimentaalne pool, siis erudeeritud „muinasaja läbimängimist“ võiks pidada ka eksperimentaalseks postprotsessuaalseks arheoloogiaks.

Kes seda kõike siis teevad? Kes need inimesed on, kes harjutavad kätt mõõgaga, punuvad põimkirjalisi vöid, valavad vaske või mõtlevad endid Lembitu vaarisa kaasaegseiks? Säravaist isiksusist ei ole taaskehastajate seas puudust; kui ka ei millegi muuga, on tegu intelligentse, loomingulise ja sõbraliku rahvaga. Aga nimesid loetleda läheks pikaks – tuleks neid ju sadu, ja kui ka nimetada vaid tõelisi entusiaste, siis mitmeid kümneid. Taaskehastajatel on aga komme koonduda klubidesse, olgu siis sõpruskonna, elukoha või, nagu vähemalt Eestis üha enam, lähenemise järgi sellele mitmekülgsele hobile. Peaks ma järgnevalt kellelegi liiga tegema või olen kedagi vääriti mõistnud, on süü vaid minu oma.

Nagu öeldud, on kõige rohkem mõõgavõitlejaid. Muinasvõitlusega tegi Eestis algust Muinaseesti Võitlusselts REAS Tallinnast, keda võib lahinguis näha siiani. Nii REAS kui ka Haapsalus tegutsev Rotelevik panevad suurt rõhku just võitlusvarustuse ajaloolisusele. Nii ei näe nende võitlejate seljas rõngassärki, mille rõngad poleks kokku needitud, või kilpi, mis poleks tehtud laudadest nagu muiste. Sarnaselt läheneb oma huviperioodile ka Lonkava Hundi Koda Tallinnast – aga kui REAS-e ja Roteleviku mehed kannavad viikingiaegseid sõjariistu, siis Lonkava Hundi Koda kehastub sagedamini 14. sajandi palgasõdureiks Taani kuninga Eestimaal kui muinaseestlasteks. Ning kuigi peamine, pole võitlus siiski nimetatud ühenduste ainuke tegevus – igaühest võib leida ka väga erinevate oskustega meisterlikke käsitöölisi.

Samuti on võitlejaid, kelle jaoks on esikohal võitlus kui selline, taasavastatud muistne mõõgavõitlus kui distsipliin ja spordiala. Selliseid huvilisi koondab Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liit, kes korraldab iga mõne kuu tagant Eestimaa eri paigus mõne turniiri. On üsna palju seltskondi, kes üheskoos treenivad ja teevad võitlusvarustust, et osaleda sellistel turniiridel ja ka lahingute järgiaimamistel nii meil kui mujal. Neist aktiivsemateks ja ka turniiridel edukamateks tuleks vast pidada ühendusi Võitlusklubi Turm Tartust ja Festung ning Valhalla Tallinnast.

Kuigi vist ükski taaskehastaja ei pääse mõnd asja oma kätega tegemast (kes parandab pastelt, kes punub püksipaela, kes lapib rõngassärki…), on siiski hea meel tõdeda, et viimaste aastatega on muinaskäsitöö Eestis väga jõudsalt edenenud. Juba leidub inimesi, kelle jaoks see ongi elatus- ja eluviis, mis aitab ju oskuste ja kunsti levikule ainult kaasa. Tartus tegutsevad Muinas-Eesti Klubi Tarbatu ja MTÜ Agelinde ning Tallinna kandi inimesi koondav Tantsiva Rebase Kild (jah, just nõnda!) on ühendused, mis koondavad kõige erinevamate oskustega taaskehastaja-käsitöölisi, kellest paljudel on lisaks innule ja andekusele ette näidata ka aastaid kogemust. Nagu arvata võibki, on kõigist taaskehastajatest just muinasesemetest koopiate tegijatega arheoloogidel seni ka enim kokkupuudet olnud – nimetatagu või Rõuge muinasmajas korraldatud töötube. Aga nagu võitlejate seas leidub käsitöölisi, nii ka vastupidi – pole ükski nimetatud seltskond ka päris ilma mõõgameesteta.

Päevaks või paariks muinasaega mineku rollimänge on seni korraldanud Tartus tegutsev Ajaloolise taaskehastamise selts Idatee Vardjad. Kuigi liikmete seas on ka võitlejaid ja käsitöölisi, ühendab neid pigem huvi ajastu mõttelaadi, ühiskonna ja väärtushinnangute vastu. Nii pole imestada, et mõnestki idateelasest on saanud arheoloogiatudeng ja ka vastupidi. Et rollimängus taasloodav tükike kunagist keskkonda oleks võimalikult realistlik ja toetaks muinasmaailma sisseelamist, pannakse vist ainsana Eestis rõhku rekonstruktsioonide lihtsusele või „keskmusele“ – küll väga oletuslikult, aga siiski üritatakse kõigepealt kujutada tavalise inimese rõivastust ja tööriistu, elukeskkonda ja mõttemaailma, ja alles siis uhkemat ja tuntumat, aga omas ajas siiski vähemuses olnud sõjameeste ja ülikute kultuuri.

Omakorda erinev lähenemine taaskehastamisele on Viljandis tegutseval MTÜ-l Kalevite Kange Rahvas. Erinevalt enamikust taaskehastajatest Euroopas ja kõigist teistest Eestis ei näe nad taaskehastamist vaid isikliku hobina. Tehes koostööd Viljandimaa koolide ja Viljandi Kultuuriakadeemiaga, on Kalevite Kange Rahva sihiks, et taaskehastamise elemendid leiaks kasutamist koolitundides ajaloo õpetamisel – eesmärk, mille juures on juba näha esimesi pääsukesi. Ühtlasi on nende kaugemaks ja ehk kaalukamakski eesmärgiks, et ajalugu kui inspiratsiooni ja ideede allikas leiaks Eesti tänapäevases kultuuriloomes senisest laiemat kasutust.

Ning viimaste, aga kindlasti mitte vähimatena olgu nimetatud MTÜ Austrvegr Selts. Nemad tegelevad veidike taaskehastamise kõigi tahkudega, aga ennekõike korraldavad nad iga-aastast taaskehastusfestivali Kiruvere Muinaslaager. See on üritus, kus kokku saavad ja hästi aega veedavad taaskehastajad üle Baltimaade, aga mitte ainult. Üritus on avatud kõigile, seal on igal huvilisel võimalus näha  muinaseestlasi, -lätlasi ja -leedulasi, küll lahinguplatsil mõõtu võtmas, küll käsitöid tegemas või hoopiski külastajatele selgitamas, miks on see muinastelk just selline või mis roog seal needitud pajas haub. Kiruvere Muinaslaager on kahtlemata suurim taaskehastajate kogunemine Eestis.

Siia ongi vast paslik joon alla tõmmata. Tahad meid näha või midagi koos ette võtta? Suvel tule kiika Kiruverre, aga seni – guugelda mõne seltskonna nime, kes huvi pakub! Kuigi mõnikord muistsed, oleme veebis täitsa olemas.

Autor on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrant ja Ajaloolise taaskehastamise selts Idatee Vardjad liige.