On mõnus juulikuu hommik: parajalt soe ja meeldivalt päikeseline. Õhtuks lubatakse vihma, õigupoolest prognoositakse seda terveks järgnevaks nädalaks. „Klassikaline,“ mõtlen ma, „mis siin ikka kommenteerida.“. Heidan kiire pilgu seljakotti, kuhu lisasin äsja laenatud kaks pastakat, mis viimasel hetkel meenusid.
Välitöödeks vajaliku varustuse pakkimine võtab küll planeeritust veidi kauem aega, aga toidupoes läheb see-eest päris kiiresti, nii et lubatud ajaks olemegi Kurekülas. Jätame olmeasjad esialgu laagripaika ja suundume linnamäele. Mind valdavad kahetised tunded: ühest küljest erutus ja põnevus, teisest küljest kartus midagi valesti teha. Ikkagi minu esimesed kaevamiste juhatamised, minu esimene suurem vastutus! Õnneks on ka minul juhendaja ning selles valguses on kohe palju kindlam tunne.
Minu uurimisaluseks muistiseks on Kureküla linnamägi ja eesmärgiks on välja selgitada selle kasutusaeg. Loodame leida mõnda muistset tuleaset või tules hävinud puitkonstruktsiooni osa, mis võimaldaks meil kasutada radiosüsinikmeetodit ja seeläbi määrata koha vanus. Jaan Jungi kogutud materjalides selle linnuse kohta on juttu söe leidmisest, kuid Harri Moora 1951. aasta proovikaevamised võtavad viimasegi lootuse. Tõenäosus, et sütt leiame, on üsna väike.
See tähendab meie jaoks vaid seda, et on vähem dokumenteerimist, aga vastutus muistise eest ja saadava teabe kvaliteedi suhtes jääb ikkagi samaks. Ja see kõik jääb minu õlgadele. Rääkimata uuest dimensioonist, mis kaevamiste juhatamisega kaasas käib: võtta vastu otsuseid, kuidas kaevata, kui sügavale, milliste töövahenditega; hoolitseda, et kõik kaevajad saaksid aru, mida nad tegema peavad; korraldada logistika ja lahendada olmeküsimused.
Ühtäkki leidsin end situatsioonist, kus minust oli saanud autoriteet ja ühtlasi ka keegi, kes pidi kursis olema kõigega, mis toimus kaevandis ja laagrielus. Nüüd olin mina see, kelle poole pöörduti kahtlaste leidudega, et ma ütleksin, millega on tegu, ning annaks hinnangu nende arheoloogilisele väärtusele.
Ka kogenud kaevajatel võib teinekord olla raskusi väikeste ja väliste eritunnusteta potikildude kividest eristamisel. Niisamuti pidin otsustama, mida järgmisena teha, kui kellelgi töö otsa sai, jagama soovitusi, mida õhtusöögiks valmistada ja samal ajal pidin kaevandil silma peal hoidma, kaevamiste käiku kirjeldama ja dokumenteerima.
Viimane on omaette stressiallikas, kus kahtlused ja küsimused tekivad igal sammul. Kas ma olen piisavalt tähelepanelik? Hoolikas? Kas ma saan nendest kihtidest õigesti aru? Kas mu kirjeldused on piisavalt arusaadavad? Kas valitud kaevamismeetod on ikka parim?
Arvan, et välitööd läksid hästi. Ilm oli jahedavõitu, jagus äikest ja vihma, aga ka päike ei unustanud meid päris ära ning oma tööga mahtusime ajagraafikusse. Teisel päeval rõõmustasid meid seitse potikildu. Tõsi, nende puhul pole tegemist küll millegi erilisega, aga tegu on seni ainukeste leidudega sellest linnusest. Kaitseehitistele viitavaid konstruktsioone me kahjuks ei leidnud, kuid dateerimiseks vajalikku sütt saime mitme koha pealt ja nüüd ootame tulemusi.