Pärandisäästlik arheoloogia

Kujutage ette arhiivi, mille lugemissaali pikkade laudade taga istuvad uurijad, kes on süvenenult unikaalsete ajalooürikute kohale kummardunud. Vaikse kääriklõbina saatel lõiguvad nad käsikirju väikesteks tükkideks. Aeg-ajalt peatab mõni uurijatest oma hävitustöö, võtab pintsettidega ühe või paar tekstist väljalõigatud tähte ja paneb need ettevaatlikult kartongkarpi. Iga säilitatav täht on hoolikalt valitud, kuna see ja uurija mälestus tekstist on ainsad, mis käsikirjast pärast lugemist alles jäävad. Kõik muu hävib.

Konsa_P2randis22stlik_arheoloogia_lisafofo

Foto: Aleksander Pluskowski

Arhivaarid võivad nüüd kergendunult ohata, sest tegemist oli lihtsalt ühe kummalise fantaasiapildiga. Arheoloogid peavad aga kahetsusega tõdema, et täpselt nii barbaarselt nad ise oma allikatega arheoloogilistel väljakaevamistel käituvadki. Kui arheoloogilist muistist võrrelda tekstiga, siis uurib arheoloog seda piltlikult öeldes käärid käes, hävitades oma uurimisobjekti selle lugemishetkel.

Päranditeadliku mõtteviisi ja nüüdisaegse tehnoloogia toel on senine olukord hakanud õnneks muutuma. Uus valdkond, pärandisäästlik arheoloogia, arendab just selliseid uurimismeetodeid, mis kahjustaksid kultuuripärandit võimalikult vähe. Sealjuures on arheoloogidele abiks moodsad geofüüsikalised seadmed ja ruumianalüüsi meetodid. Päris ilma mullatöödeta arheoloogid praegu veel hakkama ei saa, kuid seadmete abil saadav eelinfo võimaldab huvipakkuvaid kaevamiskohti varasemast palju täpsemalt määrata, vähendades sellega kaevamiste mahtu ning tõstes nende efektiivsust.

Kaart: Maa-amet

Kaart: Maa-amet

Aerolaserskannimine teeb muistsed põllud nähtavaks

Muinasaegsed põllulapid Virumaal Kutsalas on üksteisest eraldatud mullast ja kividest ehitatud põllupiiretega, mis on sajandite jooksul maatasa varisenud ning maapinnal vaevu nähtavad isegi koolitatud uurija pilgule. Kitsastest piklikest ribapõldudest ning nelinurkse kujuga kamberpõldudest koosnev süsteem tuleb aga selgelt välja reljeefkaardil. Kaart on tehtud kõrgusandmetest, mis saadi lennukilt maapinda laseriga skannides. Sellised andmed on olemas kogu Eesti kohta. Neist valminud reljeefkaarti saab vaadata Maa-ameti geoportaalis http://xgis.maaamet.ee.

Foto: Aleksander Pluskowski

Foto: Aleksander Pluskowski

Magnetomeeter mõõdab arheoloogilist anomaaliat

Magnetomeeter registreerib maapinna ülakihis avalduvaid kõrvalekaldeid maa magnetväljas. Selliseid väikseid kaldeid tekitavad näiteks põlenud alad, koldekohad, ahjud, keraamika, tellised, raudkivid ja metallid, kõigil neil on erisuguse tugevusega magnetväli. Näiteks Karksi ordulinnuse varemetes tuvastati geomagneetiliste uuringutega linnuse väravaehitis ja teisi mattunud kivimüüre ning otsiti rusuvaesemaid kohti, kuhu kaevand rajada.

Foto: Marge Konsa

Foto: Marge Konsa

Põllukõnd on kiire ja tõhus meetod asulakohtade uurimiseks

Paljud muistsed asulakohad on aja jooksul põlluks küntud ning nende kultuurikiht seeläbi kannatada saanud. Eksperimendid ja arvutisimulatsioonid, millega on uuritud kündmisel toimuvat esemete liikumist pinnases, näitavad, et hoolimata pidevast kündmisest on selliste muististe struktuur põhijoontes siiski säilinud.
Põllul kõndides leitud esemete kaardistamise ja nende paiknemise analüüsimise kaudu on võimalik kindlaks teha omaaegsete hoonete asukohti ning välja selgitada asula kujunemiskäiku. Sellist metoodikat kasutati Linnaaluste külas asulakohtade uurimisel, kus selgus, et pinnalt leiud olid võrreldes kaevandist tulnud leidudega mitmekesisemad ning andsid parema ülevaate asula kasutusajast.

Foto: Spencer Wright. Creative Commons

Foto: Spencer Wright. Creative Commons

Foto: Laurel Engbring

Foto: Laurel Engbring

Taaskasutus arheoloogia moodi

Kui Jüri Selirand ligi pool sajandit tagasi Madi kivikalmel kaevamisi alustas, ei olnud personaalarvuteid, GPSe ega praegu tuntud meetodeid põlenud luude analüüsimiseks ja dateerimiseks. Sellest hoolimata korjas ta hoolikalt üles matmispaigast välja tulnud põlenud luu- ja söetükid ning dokumenteeris nende täpse asukoha. Tänu Seliranna ettenägelikkusele on nüüd võimalik võtta vanad kaevamisandmed taaskasutusse, analüüsida neid tänapäevaste meetodite ja tehnoloogiaga ning saada uusi teadmisi.

 

Joonis: Marge Konsa

Joonis: Marge Konsa

Kõik Madi kalme kaevamisandmed digitaliseeriti ning tulemusi analüüsiti geostatistika ja ruumianalüüsi meetoditega. Esemete ja luude levikut võrreldes selgus, et nende kontsentratsioonialad omavahel ei kattu. See tähendab, et osa tuleriidalt pärit luid ja esemeid käideldi eraldi ning need asetati matmisrituaali käigus kalme eri osadesse.

Peale inimluude oli Madi kalme põlenud luude hulgas ka loomaluid, neist kõige arvukamalt koerte omi. Pildil olevad küünised pärinevad karult, kelle naha sisse võis surnu olla tuleriidal mässitud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>