Rubriik: Paber

  • Lembit Jaanits – mees, kes tahtis teada saada, millega kõik algas

    Eesti arheoloogia tõelise grand old man’i Lembit Jaanitsa juures ei ole just palju tavapärast. Kui tavaline on pidada 60 aasta pikkust teadlaskarjääri, teha seejuures kümneid ja kümneid välitöid ning olla kiviaja uurimise suunaja tervetele põlvkondadele? Tavatu on ka Jaanitsa viis Tutuluse küsimustele vastata. Ei ole palju neid, kes võtaks vaevaks vastata ajakirjale kaheksaleheküljelise käsikirjaga, aga Lembit Jaanits võtab ja kirjutab. 
    Lembit Jaanits, Kiviaja uurija (arheoloogia näituse jaoks „poseeritud” foto). Foto: AI FK 11005
    Lembit Jaanits, Kiviaja uurija (arheoloogia näituse jaoks „poseeritud” foto). Foto: AI FK 11005

    Kuidas sattusite arheoloogia juurde?

    Otsustav oli huvi ajaloo, eriti kaugema mineviku vastu, seda tundsin juba koolipõlves. Ajalooõpikute kõrval süvendasid seda mõned populaarteaduslikud raamatud, nagu Harri Moora “Eestlaste kultuur muistsel iseseisvusajal”, mille põhjal meie keskkooli ajalooõpetaja Maimu Tõldsepp lasi koostada referaate, ja Richard Indreko “Eesti ürgaeg”, mis valgustas Eesti esiajaloo vanimat perioodi. Juba keskkoolis lugesin ka viieköitelisena kavandatud “Eesti ajaloo” algusosa.

     
    Leo Metsar ja Lembit Jaanits 1946.a. Lootvina maa-aluse kalmistu kaevamistel. Foto: AI FK 10978
    Leo Metsar ja Lembit Jaanits 1946.a. Lootvina maa-aluse kalmistu kaevamistel. Foto: AI FK 10978

    Lõpetasin keskkooli 1942. aasta kevadel, mil Tartu Ülikool sõja tõttu uusi tudengeid vastu ei võtnud. Kui oktoobri teisel poolel vastuvõttu siiski alustati, õnnestus mul filosoofiateaduskonda sisse saada. Algul püüdsin käia võimalikult paljudel mitmesugustel loengutel, et saada ettekujutust, mida üldse pakutakse. Püsivamalt jäin kuulama Richard Indreko arheoloogia-, Gustav Ränga etnograafia-, Armin Tuulse kunstiajaloo- ja Friedrich Puksoo bibliograafialoenguid. Kevadel sooritasin arheoloogias ka alamastmeeksami koos selle juurde kuuluva üsna lihtsa referaadiga. 1943. aasta augustis õnnestus osa võtta Indreko juhatatud pisikesest kaevamisest Tamula neoliitilisel asulakohal.

    Lootvina maa-aluse kalmistu kaevajad 1946.a. Keskel Leo Metsar ja Lembit Jaanits. Hobust kallistab Herta Juur. Foto: AI FK 10979
    Lootvina maa-aluse kalmistu kaevajad 1946.a. Keskel Leo Metsar ja Lembit Jaanits. Hobust kallistab Herta Juur. Foto: AI FK 10979

    Sama aasta lõpus avanes võimalus saada tööd Tartu Ülikooli arheoloogiamuuseumis. See asus juba Tallgreni ajast suures hoones praegusel Vanemuise tänaval. Nimelt oli seal sõjaolukorra tõttu käsil arhiivi, peamiselt kihelkonnakirjelduste kopeerimine, milleks mindki kasutati, kuigi olin vormistatud vakantsele muuseumiteenija ametikohale. Edaspidi tuli tegelda ka muuseumileidude pakkimisega ja nende evakueerimisega mitmesse kohta maale, kuhu viidi Tartu teistegi muuseumide kogusid. Evakueerimise põhjendatust kinnitas 1944. aasta suvel muuseumihoonet tabanud lennukipomm, mis läbis katuse ja korruste laed-põrandad, kuid jäi õnneks lõhkemata. Samuti õnneks toimus see pühapäeval, mil inimesi tööl ei olnud.

    1944. aasta sügisel, mil ülikooli ja selle allasutuste tööd hakkas korraldama Nõukogude võim, jäin arheoloogiamuuseumi tööle laborandina, jätkates samal ajal õpinguid ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilasena. Nii jäingi arheoloogia juurde.

    Milline oli Tartu Ülikooli arheoloogiatudengi elu 1940. aastatel?

    Kohtla-Järve 1946.a. kaevamistel. Uksel Marta Schmiedehelm ja Lembit Jaanits. Foto: AI FK 11008
    Kohtla-Järve 1946.a. kaevamistel. Uksel Marta Schmiedehelm ja Lembit Jaanits. Foto: AI FK 11008

    Kui võrrelda aastaid kahe eri okupatsiooni ajal 1942–1944 ning 1944. aasta sügisest, siis oli siin erinevusi. Oma pitseri vajutas olukorrale muidugi sõda. Saksa okupatsiooni aegses ülikoolis, kuhu ma esmalt sattusin, ei olnudki omaette arheoloogiatudengeid. Olid filosoofiateaduskonnast ajalugu ja sellele lähedaste õppeainete loenguid kuulavad üliõpilased, kellest suur osa alles valis eriaineid, millele spetsialiseeruda. Arheoloogiat luges ainult Indreko, kuna Moora oli ülikoolist eemaldatud. Kahjuks ei mäleta tema täpsemat loengutemaatikat, ka tollal tehtud märkmed on hävinud. Meeles on, et korduvalt mainis ta tuntud paleoliitikumi uurijat Pjotr Jefimenkot, seega oli tegu üldarheoloogia ja paleoliitikumiga. Tema loenguil käis rühm tudengeid, harilikult alla kümne. Nende seas olin mina koos koolivenna Leo Metsariga, tihti oli seal ka juba tollal luuletav Kalju Lepik, pärastine usundiloolane Ivar Paulson, kunstiajaloolane Tiina Nurk – tollal Varang – ja veel mõned.

    Asva kaevamised 1948. Vasakult teine Marta Schmiedehelm, 9. ja 10. Artur Vassar ja Lembit Jaanits, 4. Herta Juur. Foto: AI FK 11009
    Asva kaevamised 1948. Vasakult teine Marta Schmiedehelm, 9. ja 10. Artur Vassar ja Lembit Jaanits, 4. Herta Juur. Foto: AI FK 11009

    Paljudel tudengitel oli raskusi oma eluga toimetulekul, sest toidutalongidega sai poest leiba ning sööklatest putru ja mõne taimse lisandiga supiks maskeeritud vett. Üldiseks tendentsiks oli teatud aastakäikude noormeeste järkjärguline kadumine üliõpilaste hulgast 1943. aastal toimunud mobilisatsioonide tagajärjel. Allesjäänutele lisandus kohustus varuda ülikoolihoonetele talveks küttepuid. Minulgi tuli suvel veeta mõned nädalad ülikooli Järvselja metskonnas, kandes halge metsast teede äärde. Sealt viidi nad lotjadega Tartusse.

    1944/45. õppeaastast alates kehtestati Nõukogude ülikoolis kasutatav kursuste süsteem. Esimesele kursusele võeti kindel arv ajaloolasi, vist 25. Et minul ja Metsaril olid eelmistel aastatel mõned eksamid tehtud, siis arvati meid teisele kursusele, tingimusel, et esimesele  kursusele ette nähtud tegemata eksamid sama õppeaasta jooksul järele teeme. Seega kujunes õppeaasta üpris pingeliseks. Meie taolistest tudengitest, keda ei olnud küll kuigi palju, moodustuski teine kursus. See oli üsna heterogeenne. Kuna käisin ka tööl, siis ei olnud ma kuigi tüüpiline tolle aja üliõpilane. Esimene kursus meenutas aga kooliklassi, kus oli loengutel käimise kohustus, oli kursusevanem ja kus oma osa etendas ka komnoorlus.

    Lembit Jaanits (umbes 1950. aastate I pool). Foto: AI FK 10970
    Lembit Jaanits (umbes 1950. aastate I pool). Foto: AI FK 10970

    Arheoloogiale spetsialiseerunud tudengeid oli 1940. aastail üsna vähe. Mina koos Metsariga olime vanimad. Suviti võtsime osa pea kõigist tol ajal mitte just arvukaist arheoloogilistest kaevamistest. 1945. aastal toimusid need Põhja-Tartumaal Nava kivikalmel, 1946. aastal peale Nava veel Kohtla-Järve kivikalmel, Tamula neoliitilisel asulakohal ja Lõuna-Tartumaal Lootvina osalt keskaegsel kalmistul. 1947. aastal tuli meil kui lõppkursust alustavail üliõpilastel, minul Põhja-Tartumaal Toovere tarandkalmel Moora juhatusel, Metsaril Läänemaal Enivere noorema rauaaja laibakalmistul Artur Vassari juhatusel kaevamistööd plaanistada ning koostada teaduslik aruanne. Enamiku erialastest loengutest pidas meile Moora, mõned ka Vassar. 1947/48. õppeaastal tuli koostada diplomitöö ja see kaitsta, mida me ka tegime. 1940. aastail spetsialiseerusid arheoloogiale ka Vilma Trummal, Herbert Jürimäe, Evald Tõnisson ja Aita Kustin. 1950. aastal aga arheoloogia kui eriala õpetamine Tartu Ülikoolis lõpetati.

    Lembit Jaanits Lõhavere kaevamistel 1957. a. Foto: FK 11018
    Lembit Jaanits Lõhavere kaevamistel 1957. a. Foto: FK 11018

    Kas teil on olnud eeskujusid? Keda peate oma suurimaks õpetajaks?

    Mu peamine õpetaja oli muidugi professor Harri Moora, kellelt olen saanud palju teadmisi nii loengutel kui ka igapäevases töös, aga ka suhtumises esiajaloosse kui uuritavasse objekti. Ta on mulle olnud ka suureks eeskujuks, millele ma kahjuks võimete piiratuse tõttu pole suutnud soovitud ulatuses järgneda. Teatava eeskujuna kiviaja uurimisel olen silmas pidanud Soome teenekat esiajaloolast Aarne Äyräpääd.

    Millega just kiviaeg teie huvi köitis?

    Eks ikka tahtmine teada saada, millega kõik algas. Pealegi on kivi- ja luuesemed väga ilusad. Mõnikord varakevadel, kui lumi tormiliselt sulab, on mul olnud tunne, et jääaeg on lõppemas.

    Kunda Lammasmäe kaevamised 1961. a. L. Jaanitsa juhatusel. Foto: FK 11017
    Kunda Lammasmäe kaevamised 1961. a. L. Jaanitsa juhatusel. Foto: FK 11017

    Millist uurimisteemat peate ise enda jaoks kõige olulisemaks?

    Ei oskagi öelda, milline kitsam teema selline võiks olla. Mu eesmärk on olnud kogu Eesti kiviaja, eriti aga neoliitikumi ainese kronoloogilisse järjestusse asetamine. Selleks andsid aluse Emajõe suudmeala asulakohad, iseäranis Akali. Seal ilmnes ka varem fikseerimata varaneoliitilise kultuuri olemasolu, mida umbes samal ajal Narva jõe alamjooksul uuritud asulakohtade järgi hakati nimetama Narva kultuuriks. Narva asula kaevaja, Peterburi arheoloog Nina Gurina pidas neid algul aga varapronksiaegseiks. Alles Akali stratigraafia võimaldas selle kultuuri dateerida varaneoliitikumi, millega peatselt seostusid ka Läti ja Leedu leiukohad ning hiljem kaugemal ida pool avastatud Ülem-Volga kultuur.

    Arheoloog Lembit Jaanits 1954.a. Valma kaevamistel. Foto: AI FK 11012
    Arheoloog Lembit Jaanits 1954.a. Valma kaevamistel. Foto: AI FK 11012

    Millised on olnud teie meeldivaimad kaevamised ja meeldejäävamad leiud?

    Kaevamised on üldiselt meeldivad, kui nad annavad häid tulemusi, ja selliseid on olnud üsna mitu. Et kaevamistel ei tule mitte ainult kaevata, vaid ka elada, siis on oluline osa olmel. Selle poolest on kiviaja asulakohad harilikult soodsad, et paiknevad veekogude kaldal, kus ilusate suveilmadega on võimalik ka suvitada. Nii on üks meeldivamaid kaevamiskohti olnud Valma Võrtsjärve läänekaldal, kus kaevasime aastail 1950 ja 1953–1955, saime sõbraliku ulualuse Saba talus ja avastasime ka mitu huvitavat leidu, sealhulgas kaksikmatuse luust ja merevaigust loomakujukestega. Väga omapärased kaevamistingimused olid Emajõe suudmealal, kus meie kaevajate kollektiiv elas väheasustatud sooalal, meil tuli käia suure sõudepaadiga viie-kuue kilomeetri kaugusel tööl ja kaasavõetud jahust tuli ise leiba küpsetada.

    Lembit Jaanits Sindis 1969.a. Foto: AI FK 11019
    Lembit Jaanits Sindis 1969.a. Foto: AI FK 11019

    Kui aktiivselt tänase Eesti arheoloogiaga kursis hoiate? Kas tegelete veel uurimistööga?

    Praeguse arheoloogiaga ei ole ma kuigivõrd kursis. Peamiselt võtan osa Eesti Arheoloogiaseltsi iga-aastastest koosolekutest, kus tutvustatakse värskemaid kaevamistulemusi. Mul on kahjuks küll mõned vajakajäämised omaaegses aruandluses, tahaksin neid likvideerida, kuid aastad turjal – rohkem küll liigestes – annavad tunda. Liikumisega on raskusi. Lootust pole siiski kaotanud.

    Mis teeb tänases Eesti arheoloogias rõõmu ja mis peaks teisiti olema?

    Rõõmu valmistab, et arheoloogiategevus paistab päris jõudsasti edasi arenevat. Sellega tegeldakse nii Tartus kui ka Tallinnas ja arheolooge näib olevat rohkem kui kunagi varem. Positiivne on ka asjaolu, et nn päästekaevamisi, mille kätte vanasti Ajaloo Instituudi arheoloogiasektor üksvahe hakkas ära lämbuma, korraldavad nüüd spetsiaalsed firmad, kus paljud arheoloogid tööd leiavad. Kuna, nagu öeldud, olen ise eemale jäänud, siis ei oskagi öelda, kas midagi peaks teisiti olema.

    Pilt Valma näitusestendilt. Foto: AI FK 11020
    Pilt Valma näitusestendilt. Foto: AI FK 11020

    Millised omadused ja oskused teevad ühest arheoloogist hea arheoloogi?

    Kõigepealt peaks muidugi tundma huvi esiajaloo vastu. Kui selline huvi on olemas, siis edasi on kõik hea, mida inimene oskab. Ja mida osavamini, seda parem. Omadustest on vajalikud need, mis on kasulikud kõigile: tasakaalukus, järjekindlus, visadus ja palju muud taolist. Vististi oleks kasulik ka võime panna tähele detaile ja teha neist järeldusi.

  • Teooriast praktikasse on üks samm

    On mõnus juulikuu hommik: parajalt soe ja meeldivalt päikeseline. Õhtuks lubatakse vihma, õigupoolest prognoositakse seda terveks järgnevaks nädalaks. „Klassikaline,“ mõtlen ma, „mis siin ikka kommenteerida.“. Heidan kiire pilgu seljakotti, kuhu lisasin äsja laenatud kaks pastakat, mis viimasel hetkel meenusid.

    Välitöödeks vajaliku varustuse pakkimine võtab küll planeeritust veidi kauem aega, aga toidupoes läheb see-eest päris kiiresti, nii et lubatud ajaks olemegi Kurekülas. Jätame olmeasjad esialgu laagripaika ja suundume linnamäele. Mind valdavad kahetised tunded: ühest küljest erutus ja põnevus, teisest küljest kartus midagi valesti teha. Ikkagi minu esimesed kaevamiste juhatamised, minu esimene suurem vastutus! Õnneks on ka minul juhendaja ning selles valguses on kohe palju kindlam tunne.

    Pärast iga kaevatud kihti käib usin dokumenteerimistöö. Foto: Heiki Valk
    Pärast iga kaevatud kihti käib usin dokumenteerimistöö. Foto: Heiki Valk

    Minu uurimisaluseks muistiseks on Kureküla linnamägi ja eesmärgiks on välja selgitada selle kasutusaeg. Loodame leida mõnda muistset tuleaset või tules hävinud puitkonstruktsiooni osa, mis võimaldaks meil kasutada radiosüsinikmeetodit ja seeläbi määrata koha vanus. Jaan Jungi kogutud materjalides selle linnuse kohta on juttu söe leidmisest, kuid Harri Moora 1951. aasta proovikaevamised võtavad viimasegi lootuse. Tõenäosus, et sütt leiame, on üsna väike.

    See tähendab meie jaoks vaid seda, et on vähem dokumenteerimist, aga vastutus muistise eest ja saadava teabe kvaliteedi suhtes jääb ikkagi samaks. Ja see kõik jääb minu õlgadele. Rääkimata uuest dimensioonist, mis kaevamiste juhatamisega kaasas käib: võtta vastu otsuseid, kuidas kaevata, kui sügavale, milliste töövahenditega; hoolitseda, et kõik kaevajad saaksid aru, mida nad tegema peavad; korraldada logistika ja lahendada olmeküsimused.

    Kaevamised hakkavad otsa saama. Oleme jõudnud loodusliku aluspinnaseni, veel on vaja kaevandit joonistada, pildistada ja kirjeldada. Foto: Heiki Valk
    Kaevamised hakkavad otsa saama. Oleme jõudnud loodusliku aluspinnaseni, veel on vaja kaevandit joonistada, pildistada ja kirjeldada. Foto: Heiki Valk

    Ühtäkki leidsin end situatsioonist, kus minust oli saanud autoriteet ja ühtlasi ka keegi, kes pidi kursis olema kõigega, mis toimus kaevandis ja laagrielus. Nüüd olin mina see, kelle poole pöörduti kahtlaste leidudega, et ma ütleksin, millega on tegu, ning annaks hinnangu nende arheoloogilisele väärtusele.

    Ka kogenud kaevajatel võib teinekord olla raskusi väikeste ja väliste eritunnusteta potikildude kividest eristamisel. Niisamuti pidin otsustama, mida järgmisena teha, kui kellelgi töö otsa sai, jagama soovitusi, mida õhtusöögiks valmistada ja samal ajal pidin kaevandil silma peal hoidma, kaevamiste käiku kirjeldama ja dokumenteerima.

    Viimane on omaette stressiallikas, kus kahtlused ja küsimused tekivad igal sammul. Kas ma olen piisavalt tähelepanelik? Hoolikas? Kas ma saan nendest kihtidest õigesti aru? Kas mu kirjeldused on piisavalt arusaadavad? Kas valitud kaevamismeetod on ikka parim?

    Kaevamised on lõppenud. Oleme veidi väsinud, aga õnnelikud, sest kõik läks korda. Foto: Heiki Valk
    Kaevamised on lõppenud. Oleme veidi väsinud, aga õnnelikud, sest kõik läks korda. Foto: Heiki Valk

    Arvan, et välitööd läksid hästi. Ilm oli jahedavõitu, jagus äikest ja vihma, aga ka päike ei unustanud meid päris ära ning oma tööga mahtusime ajagraafikusse. Teisel päeval rõõmustasid meid seitse potikildu. Tõsi, nende puhul pole tegemist küll millegi erilisega, aga tegu on seni ainukeste leidudega sellest linnusest. Kaitseehitistele viitavaid konstruktsioone me kahjuks ei leidnud, kuid dateerimiseks vajalikku sütt saime mitme koha pealt ja nüüd ootame tulemusi.

  • Antiiksadama uuestisünd

    Portuse sadamas oli kaks tuletorni. Arvutirekonstruktsioon kujutab neist väiksemat, mis valgustas teed sisemisse sadamabasseini. Autor Gareth Beale.
    Portuse sadamas oli kaks tuletorni. Arvutirekonstruktsioon kujutab neist väiksemat, mis valgustas teed sisemisse sadamabasseini. Autor Gareth Beale.
    Plaan Portuse sadamast keiser Traianuse ajal. Alusplaan: Penny Copeland.
    Plaan Portuse sadamast keiser Traianuse ajal. Alusplaan: Penny Copeland.
    Endine sadamabassein tänapäeval. Foto: Simon Keay.
    Endine sadamabassein tänapäeval. Foto: Simon Keay.
    3D-mudelid ja arvutisimulatsioonid loovad minevikust uue pildi.
    Egiptusest teekonda alustanud raskes viljalastis laev on jõudmas oma sihtkohta. Jäänud on viimane miil, mille jooksul on reisijatel pärast üksluist vetevälja nii mõndagi, mida vaadata ja imetleda. Tuletorni leek juhatab nad merest kaarjate muulidega eraldatud turvalisse sadamasse, kus sõit lõpeb hiiglaslikus järve mõõtu tehisbasseinis, mille perfektne kuusnurkne kuju näib geomeetrilise imena. Staadionipikkused kivist laohooned ja viljaaidad, administratiiv- ja militaarrajatised, tempel Traianuse kujuga ning muidugi keiserlik palee Palazzo Imperiale – iga ehitis siinsel sadamakail on omaette arhitektuurisaavutus. Salvete! Tere tulemast Portusesse!

    Viiesaja aasta jooksul, alates keiser Claudiusest kuni 6. sajandini pKr, teadis iga tsiviliseeritud maailmast pärit laevnik seda toimekat sadamat Rooma linnast 30 kilomeetrit edelas. Nüüd, 21. sajandil, kui kunagised kanalid on mullaga täitunud, enamik hoonetest ja sadamarajatistest maatasa varisenud, on Portuse minevikuhiilgusest kõigil võimalik osa saada interneti vahendusel.

    Meie kirjeldus laeva sissesõidust Traianuse-aegsesse sadamasse põhineb arvutianimatsioonil, millega iga huviline saab Portuse projekti kodulehel tutvuda. See virtuaalne 3D-simulatsioon on üks paljudest, mida Southamptoni Ülikooli töörühm on arheoloogide Graeme Earli ja Simon Keay juhendamisel viimaste aastate jooksul Portuse kohta loonud. 3D-mudelid on tehtud sadama igast olulisest kujunemisjärgust ja väljakaevamistel uuritud ehitisest. Sellised rekonstruktsioonid aitavad arheoloogilisi uurimistulemusi illustreerida ning paremini mõistetavaks muuta.

    Lisaks on simulatsioonidel ja mudelitel arheoloogide jaoks veel teinegi tähtis eesmärk – need on oluliseks töövahendiks, mille abil läbi proovida uurimisprobleemi erinevaid lahendusvariante ning jõuda kõige tõenäolisema tõlgenduseni. Valguse langemise ja inimeste liikumise simulatsioonid on aidanud luua ettekujutuse sellest, milline oli mõne Portuse hoone ruumi otstarve ja tähendus. Laevasõidu simulatsioonide abil saavad arheoloogid aga uurida võimalikku navigatsiooni ja logistikat sadamas.

    Portuse amfiteater ei olnud gladiaatorite võitluspaik, vaid Rooma linna tuletõrjekomando harjutusväljak. Autor Gareth Beale.
    Portuse amfiteater ei olnud gladiaatorite võitluspaik, vaid Rooma linna tuletõrjekomando harjutusväljak. Autor Gareth Beale.

    Arheoloogiliste 3D-mudelite aluseks on välitöödel kogutud andmed. Portuse projektis on algusest peale peetud oluliseks uuritavate alade igakülgset digitaalset dokumenteerimist, täpset mõõdistamist ja tulemuste visualiseerimist. See põhimõte õigustas ennast täielikult ühe rajatise puhul, mille maapealne osa oli peaaegu täielikult hävinud ja mille algne otstarve oli varasematele uurijatele jäänud lahendamata mõistatuseks.

    Laevade ehitamise ja parandamise töökoda Portuse sadamas mahutas kuni kümme laeva. Töökoja rekonstruktsioon loodi kaevamistulemuste kombineerimisel geofüüsikaliste ja laserskannimise andmetega. Autor Grant Cox.
    Laevade ehitamise ja parandamise töökoda Portuse sadamas mahutas kuni kümme laeva. Töökoja rekonstruktsioon loodi kaevamistulemuste kombineerimisel geofüüsikaliste ja laserskannimise andmetega. Autor Grant Cox.

    Alles tänapäevaste geofüüsikaliste mõõdistuste põhjal tehtud 3D-mudel näitas, et varem ringikujuliseks peetud hoone oli tegelikult ellipsikujuline. Ja see on oluline erinevus, sest niisuguse põhiplaaniga ehitis sai olla ainult amfiteater. Et enne ei olnud keegi ühestki antiiksadamast amfiteatrit avastanud, oli Portuse leid arheoloogidele üllatus.

    Iga väljakaevamiste hooaeg Portuses toob endaga kaasa uusi avastusi ja vajaduse senist pilti täiendada. Seega on rekonstruktsioonimudelite loomine pidev protsess, mis käib käsikäes muutuvate teadmiste ja tõlgendustega. Viimatine lisandus muistse Portuse ehitiste galeriisse on suurejooneline laevatöökoda, mis hiljuti keiserliku palee lähedalt avastati.

    Vaata lisaks:
    Portuse projekti koduleht: www.portusproject.org
    www.flickr.com/photos/portusproject/
    Southamptoni ülikooli digitaalarheoloogia töörühm: acrg.soton.ac.uk

  • Piltpostkaarte Veibrist

    Võõrad maad ja kultuurid on inimesi alati paelunud. Kõik, mis pole oma, on pisut kummastav ja põnev, kas pole? Meie, kaks noort arheoloogi, tahame teid kutsuda retkele lennupiletit ostmata ja reisikohvrit pakkimata. Tuleb küll tunnistada, et läbitavate kilomeetrite hulk jääb võrdlemisi tagasihoidlikuks. Nimelt on meie reisisihiks Veibri küla Tartu külje all. Muutujateks on aga aeg ja arheoloogide lood ehk tõlgendused sellesama paiga kohta. Piltpostkaartide haaval avame Veibris tehtud arheoloogilisi töid ja nende tulemusi.

    1997. aasta „künnivaresed“

    Suur-Emajõe vasakkallas Veibris ja sealt korjatud esimesed leiud. Hetkega sai ühest kunagisest kartulipõllust tähenduslik paik arheoloogidele ja kaardil saab seda tähistada märkega “Nöörkeraamika asustus Eestis”.
    Suur-Emajõe vasakkallas Veibris ja sealt korjatud esimesed leiud. Hetkega sai ühest kunagisest kartulipõllust tähenduslik paik arheoloogidele ja kaardil saab seda tähistada märkega “Nöörkeraamika asustus Eestis”. Foto: Mari Tõrv

    Jn 1_Lohmus

    Alustame 1997. aastast, mil Andres Tvauri ja Andres Vindi otsisid künnivareste kombel Suur-Emajõe vasakkaldal Veibris muistse inimese tegevuse jälgi. Miks just seal? Kas see oli kõhutunne või midagi enamat? Arvatavasti nii üht kui teist. Ilmselt oli paik neile silma jäänud mitmel põhjusel. Üks oluline tunnusmärk on kindlasti mageda vee olemasolu. Vesi on ju teadupärast elu allikas. Mainimata ei saa jätta ka „erialast laiskust“: küntud põld lubab muistse inimtegevuse jälgi – kivi- ja savinõukilde – tuvastada võrdlemisi suurelt alalt, ilma et ise peaks labidat maasse lööma. Tulekivist nooleots, mille mehed põllult leidsid, oli ilmne märk inimese kohalolekust minevikus.

    Millal täpselt inimene seal toimetas? Arheoloog Aivar Kriiska enam nii „laisk“ ei olnud ning püüdis muistise – nii nimetatakse maastikul olevaid materiaalseid jälgi kunagi elanud inimeste tegevusest – ulatust ja iseloomu selgitada šurfidega. Ei, ta ei sõitnud mööda jõge lainelauaga, vaid kaevas nooleotsa leiukoha ümbrusesse mitu labidalaiust auku. Nii tuli päevavalgele veel käputäis tulekivi- ja savinõukilde, mille põhjal võis öelda, et inimene oli Veibris tegutsenud umbes 4000–5000 aastat tagasi. Tol ajal tavatseti teha savinõusid, mida kaunistati nöörivajutistega. Kes täpselt, kuidas ja kaua Veibris elas – seda kõike ei saa arheoloogiliste uuringuteta öelda. Üks on kindel: leiukoht tähistati arheoloogi kaardil märkega „Nöörkeraamika asustus Eestis“.

    Päikesepleekinud inimluud jõekäärus. Foto: Tõnno Jonuks
    Päikesepleekinud inimluud jõekäärus. Foto: Tõnno Jonuks

    2003. aasta – sõdur II maailmasõjast versus „nöörkeraamik“

    Õnneks ei jäänud see asustatud punkt üksnes arheoloogi töölauale. Leitud muistised võeti riikliku kaitse alla. See tähendab muinsuskaitse vastutust säilitada see minevikus asustatud paik.

    Ühel järjekordsel muistise külastusel leidis muinsuskaitseinspektor Kalle Lange jõekäänakust päikese käes pleekinud inimluid. Kord rahulikult maamullas lebanud säilmed olid nähtavale tulnud pinnasetööde tõttu. Kuidas inimluud sinna sattusid?

    Arvatavasti on tegemist II maailmasõjas hukkunu viimse puhkepaigaga. Sellele viitab, et surnu oli võrdlemisi madalas hauas, mis on tavaline sõjaolukorrale. Samuti tõsiasi, et Tartu koos lähiümbrusega olid toona sõjasündmuste keskmes ja sarnaseid haudu oli lähedusest varemgi leitud. Igati loogiline, kas pole?

    On ka teine variant. Kuna varasemast oli teada, et paigal asus nöörkeraamika asulakoht (ka siis ei vaevutud kuigi sügavaid haudu kaevama!), püstitasid arheoloogid hüpoteesi, et inimluud kuuluvad kiviaega. Teisisõnu, et need olid „nöörkeraamiku“ luud. Oletusest enamat leid ei võimaldanud.

    Seda, kas hauda on maetud ema kolme lapsega – nii nagu kaevamistel viibinud omavahel arutlesid – saab hea õnne korral kindlaks teha vaid muistse DNA analüüsimisega. Praegu jääb see teadmine meile aga kättesaamatuks.
    Seda, kas hauda on maetud ema kolme lapsega – nii nagu kaevamistel viibinud omavahel arutlesid – saab hea õnne korral kindlaks teha vaid muistse DNA analüüsimisega. Praegu jääb see teadmine meile aga kättesaamatuks. Foto: Mari Tõrv

    2006. aasta – päästame, kummutame ja avastame

    Seni oli Veibri arheoloogide labidate alt pääsenud. Nüüd aga kannustas lageda taeva alla jäänud inimluude hävimise oht radikaalseid samme astuma. Labidad löödi liiva! Seda Kristiina Johansoni, Tõnno Jonuksi ja Mari Lõhmuse eestvedamisel. Kaevamised iseenesest ei ole ju arheoloogi töö põhisisuks. Küll aga pühitseb eesmärk abinõu. Sel juhtumil oli vaja päästa, mis päästa annab. Ainus viis selleks oli säilmed üles kaevata ja detailselt kirjeldada.

    Kahenädalastel kaevamistel kummutati II maailmasõjas hukkunu hüpotees. Haua pealt ja lähiümbrusest koguti rohkesti 11.–13. sajandi savinõude katkeid. Sellest järeldub, et samas paigas, kus surnud maeti, olid inimesed oma argitoimetusi teinud. Esemeid, mida tavaliselt sõjahaudadest leitakse – nööpe, vööpandlaid või žetoone –, hauas ei olnud.

    Ühe oodatud sõjamehe asemel satuti hoopis nelja inimese hauale, milles oli täiskasvanu ja kolm last. Mitme surnuga ühishauad on omased just kiviajale (mitte ainult). Sellele, et matmispaik oli kiviaegne, viitas ka hauapanuste puudumine. Varem avastatud nöörkeraamika järgi arvati haud kuuluvat umbes samasse perioodi ehk ligi 5000 aasta tagusesse aega. Täpsema vanusemäärangu saamiseks viidi üks luukild Soome. Vanuse määramiseks kasutati radioaktiivse süsiniku meetodit ja tulemus oli jahmatav. Leitud nelikmatus on vähemalt 6900–7200 aasta vanune. See küttidele või korilastele kuulunud haud on vanim, mis Eesti pinnalt leitud.

    Vanima matusepaiga sensatsiooni kõrval leidsid arheoloogid Veibrist veel ühe inimese kämblaluid. Sündis uus hüpotees: tegu on Eesti vanima kalmistuga. See oletus jäi siiski kinnitamata.

    2010. aasta suvi – „Tartu lähedalt leiti ühishaud ligi 7000 aasta vanuste luustikega“

    Võimalus, et Veibris on tegemist keskmise kiviaja kalmistuga, innustas siinkirjutajaid 2010. aastal paika naasma. Võimaliku kalmistu struktuuri uuriti esialgu koos Tartu Ülikooli geoloogide Jüri Plado ja Alina Tšugaiga. Abiks oli ka georadar. Kahel korral tõlgendasime radaripilti ebatäpselt, mistõttu jäid loodetud haualohud leidmata. Kolmandal korral tabasime aga naelapea pihta.

    Kümne mehe massihaud radaripildil. Joonis: Jüri Plado ja Alina Tšugai
    Kümne mehe massihaud radaripildil. Joonis: Jüri Plado ja Alina Tšugai

    Päev päeva järel avasime haualohku. Kaevamispäevikut sirvides on tore tõdeda, kuidas olukord kaevandis muutus vahepeal lausa tundidega. Nii võis olla, et päeva algul oli näha vaid kaks luustikku, päeva lõpuks aga juba viis. Kuni hetkeni, mil kogu haud oli välja puhastatud ja selles lebasid kümne mehe säilmed.

    Jn 5_1_K
    Haualohk ja selles olnud kümne mehe säilmed. Mehed olid hauda asetatud kuhjas – läbisegi üksteise peale. Joonis: Kristel Külljastinen

    Kaevamiste lõppedes olid kõik kümme luustikku ettevaatlikult ja ükshaaval, hambaarstide tööriistu, skalpelle ning pintsleid kasutades haualohust eemaldatud. Nüüd on nende uueks koduks Tartu Ülikooli luuhoidla.

    T6rv_Malve_Veibri_Jn_6_Eesti_P2evaleht_v2ike

    7000 aastat vana ühishaud kümnele hiiglasekasvu mehele. Allikas: Eesti Päevaleht, 14. juuli 2010
    7000 aastat vana ühishaud kümnele hiiglasekasvu mehele. Allikas: Eesti Päevaleht, 14. juuli 2010

    Kõik märgid viitasid sellele, et tegemist on Eesti vanima kalmistu järjekordse matusega. Varem leitud nelikmatusega võrreldes leidus sarnasusi: mõlema puhul puudusid kaasapandud esemed ning meeste kasv oli hilisemate perioodide jaoks ebatavaliselt suur. Loomulikult toetas seda kõike ka meie usk, et kaevame just 7000 aasta vanuseid säilmeid. Samas hakkas kaevamiste edenedes närima kahtlus. Nii mitmeltki luult leidsime teravaid ja puhtaid lõikejälgi. Kas kiviriistadega on võimalik midagi sellist teha?

    2010. aasta talv – sõjahaud leitud!

    Luust võetud proov ja selle radiosüsiniku dateering lükkasid kõik eelneva ümber. Massihaud ei ole 7000, vaid hoopis 700 aastat vana ehk kuulub 13. sajandisse.

    Ootamatused dateeringute juures ja esemete puudumine hauas ei tähendanud uurimise lõppu. Matusele tuli läheneda teise nurga alt. Osteoloog teab kõike inimkeha umbes 206 luu kohta. Ta suutis skelettidelt välja lugeda, et sellesse hauda oli maetud kümme 25–50aastast meest. Need mehed olid oma elu jooksul talunud rasket füüsilist koormust. Sellele viitavad liigeste kulumine ehk osteoartroos ning lülisambatraumad, lülivaheketta songad ja selgroolülide kompressioonmurrud.

    Sealjuures ei surnud need mehed loomulikku surma. Nüüdisajaga võrreldes on õigustatud küsimus, et palju neid mehi tänapäevalgi nii väga vanadusse sureb. Ent ka terviserike polnud nende surma põhjuseks. Nimelt olid ligi pooltel luustikel nähtavad vägivallatunnused. Terariista löögijälgi oli koljudel, rohkelt jäsemetel ja rindkere piirkonnas. Ühe brutaalsema pildi võib kokku panna kaelalülil oleva lõikejälje põhjal ehk lihtsamini väljendudes – sellel mehel löödi pea maha.

    Jn 7_K
    Alalõualuu lõikejäljega. Nende puhul, kelle luustikult vägivalla tunnuseid ei leitud, ei saa järeldada, et surmaeelseid traumasid ei olnudki. Traumade jäljed olid ilmselt pehmetes kudedes, mis aluselises pinnases ei säili. Foto: Kristel Külljastinen

    Silm silma vastu

    Luudel olevad vigastused lubavad minna sammukese kaugemale. Need aitavad kokku panna pildi lahingusituatsioonist.

    Ühel 40–45aastasel mehel olid märkimisväärsed vägivallatunnused koljul ja vasakul abaluul. Mehe oli teinud relvituks teda selja tagant tabanud nool, mis oli tema vasakusse abaluusse kinni jäänud. (Noolt me ei leidnud, ilmselt olid selle kas vastased või matjad surnukehast eemaldanud.) Seejärel löödi õhukese ja vaheda teraga mõõgaga sügav haav läbi tema ajukolju. Löök oli tulnud vasakult küljelt ülalt. See käsivõitluses antud löök oli surmav.

    Jn 8_K
    Paremakäeline ründaja tekitas 93 mm pikkuse koljuhaava. Viimast kinnitab tõsiasi, et löögi jälg asub vasakul otsmikuluul. Silm silma vastu võideldes lüüakse just vastase pea vasakule poolele. Kuna vastane oli ohvrist kõrgemal, siis tabas hoop ka paremat kiiruluud. (2) Rombikujuline noolejälg mehe vasaku abaluu ülaosas. Nooletabamuse tõttu olid abaluu esiosast välja tulnud mõned luukillud. Joonis Kristel Külljastinen

    Mitu piltpostkaarti veel?

    Üks paik ei peagi end avama kohe ja korraga. Nii jääb järgmistekski reisideks avastamisrõõmu. Ka Veibri puhul on veel palju avastamata. Kes nad olid, need kümme meest? Omad või võõrad? Millise ajaloolise sündmuse käigus nad hukkusid? Kes nad mattis? Vastuseta küsimusi on ka varem avastatud küttide-korilaste nelikmatuse kohta. Lood minevikus elanud inimestest sünnivadki julgetele hüpoteesidele kinnitust leides või neid ümber lükates. Meie retk sellel teel jätkub, sest avastada on veel palju. Võite uusi piltpostkaarte ootama jääda.

  • Pärandisäästlik arheoloogia

    Kujutage ette arhiivi, mille lugemissaali pikkade laudade taga istuvad uurijad, kes on süvenenult unikaalsete ajalooürikute kohale kummardunud. Vaikse kääriklõbina saatel lõiguvad nad käsikirju väikesteks tükkideks. Aeg-ajalt peatab mõni uurijatest oma hävitustöö, võtab pintsettidega ühe või paar tekstist väljalõigatud tähte ja paneb need ettevaatlikult kartongkarpi. Iga säilitatav täht on hoolikalt valitud, kuna see ja uurija mälestus tekstist on ainsad, mis käsikirjast pärast lugemist alles jäävad. Kõik muu hävib.

    Konsa_P2randis22stlik_arheoloogia_lisafofo
    Foto: Aleksander Pluskowski

    Arhivaarid võivad nüüd kergendunult ohata, sest tegemist oli lihtsalt ühe kummalise fantaasiapildiga. Arheoloogid peavad aga kahetsusega tõdema, et täpselt nii barbaarselt nad ise oma allikatega arheoloogilistel väljakaevamistel käituvadki. Kui arheoloogilist muistist võrrelda tekstiga, siis uurib arheoloog seda piltlikult öeldes käärid käes, hävitades oma uurimisobjekti selle lugemishetkel.

    Päranditeadliku mõtteviisi ja nüüdisaegse tehnoloogia toel on senine olukord hakanud õnneks muutuma. Uus valdkond, pärandisäästlik arheoloogia, arendab just selliseid uurimismeetodeid, mis kahjustaksid kultuuripärandit võimalikult vähe. Sealjuures on arheoloogidele abiks moodsad geofüüsikalised seadmed ja ruumianalüüsi meetodid. Päris ilma mullatöödeta arheoloogid praegu veel hakkama ei saa, kuid seadmete abil saadav eelinfo võimaldab huvipakkuvaid kaevamiskohti varasemast palju täpsemalt määrata, vähendades sellega kaevamiste mahtu ning tõstes nende efektiivsust.

    Kaart: Maa-amet
    Kaart: Maa-amet

    Aerolaserskannimine teeb muistsed põllud nähtavaks

    Muinasaegsed põllulapid Virumaal Kutsalas on üksteisest eraldatud mullast ja kividest ehitatud põllupiiretega, mis on sajandite jooksul maatasa varisenud ning maapinnal vaevu nähtavad isegi koolitatud uurija pilgule. Kitsastest piklikest ribapõldudest ning nelinurkse kujuga kamberpõldudest koosnev süsteem tuleb aga selgelt välja reljeefkaardil. Kaart on tehtud kõrgusandmetest, mis saadi lennukilt maapinda laseriga skannides. Sellised andmed on olemas kogu Eesti kohta. Neist valminud reljeefkaarti saab vaadata Maa-ameti geoportaalis http://xgis.maaamet.ee.

    Foto: Aleksander Pluskowski
    Foto: Aleksander Pluskowski

    Magnetomeeter mõõdab arheoloogilist anomaaliat

    Magnetomeeter registreerib maapinna ülakihis avalduvaid kõrvalekaldeid maa magnetväljas. Selliseid väikseid kaldeid tekitavad näiteks põlenud alad, koldekohad, ahjud, keraamika, tellised, raudkivid ja metallid, kõigil neil on erisuguse tugevusega magnetväli. Näiteks Karksi ordulinnuse varemetes tuvastati geomagneetiliste uuringutega linnuse väravaehitis ja teisi mattunud kivimüüre ning otsiti rusuvaesemaid kohti, kuhu kaevand rajada.

    Foto: Marge Konsa
    Foto: Marge Konsa

    Põllukõnd on kiire ja tõhus meetod asulakohtade uurimiseks

    Paljud muistsed asulakohad on aja jooksul põlluks küntud ning nende kultuurikiht seeläbi kannatada saanud. Eksperimendid ja arvutisimulatsioonid, millega on uuritud kündmisel toimuvat esemete liikumist pinnases, näitavad, et hoolimata pidevast kündmisest on selliste muististe struktuur põhijoontes siiski säilinud.
    Põllul kõndides leitud esemete kaardistamise ja nende paiknemise analüüsimise kaudu on võimalik kindlaks teha omaaegsete hoonete asukohti ning välja selgitada asula kujunemiskäiku. Sellist metoodikat kasutati Linnaaluste külas asulakohtade uurimisel, kus selgus, et pinnalt leiud olid võrreldes kaevandist tulnud leidudega mitmekesisemad ning andsid parema ülevaate asula kasutusajast.

    Foto: Spencer Wright. Creative Commons
    Foto: Spencer Wright. Creative Commons
    Foto: Laurel Engbring
    Foto: Laurel Engbring

    Taaskasutus arheoloogia moodi

    Kui Jüri Selirand ligi pool sajandit tagasi Madi kivikalmel kaevamisi alustas, ei olnud personaalarvuteid, GPSe ega praegu tuntud meetodeid põlenud luude analüüsimiseks ja dateerimiseks. Sellest hoolimata korjas ta hoolikalt üles matmispaigast välja tulnud põlenud luu- ja söetükid ning dokumenteeris nende täpse asukoha. Tänu Seliranna ettenägelikkusele on nüüd võimalik võtta vanad kaevamisandmed taaskasutusse, analüüsida neid tänapäevaste meetodite ja tehnoloogiaga ning saada uusi teadmisi.

     

    Joonis: Marge Konsa
    Joonis: Marge Konsa

    Kõik Madi kalme kaevamisandmed digitaliseeriti ning tulemusi analüüsiti geostatistika ja ruumianalüüsi meetoditega. Esemete ja luude levikut võrreldes selgus, et nende kontsentratsioonialad omavahel ei kattu. See tähendab, et osa tuleriidalt pärit luid ja esemeid käideldi eraldi ning need asetati matmisrituaali käigus kalme eri osadesse.

    Peale inimluude oli Madi kalme põlenud luude hulgas ka loomaluid, neist kõige arvukamalt koerte omi. Pildil olevad küünised pärinevad karult, kelle naha sisse võis surnu olla tuleriidal mässitud.

  • Arheoloogiline kaevumine regilauludesse

    Arheoloogide põhiline soov on saada teadmisi mineviku kohta. Peamised vahendid selleks on arheoloogilised väljakaevamised ja leidude analüüsimine. Tihtipeale jääb sellest aga väheks ning vaja on ka muid allikaid, mille abil minevikku tõlgendada. Üks võimalus minevikku pilku heita on süüvida regilauludesse ja võrrelda neis sisalduvat teavet arheoloogiliste leidudega.

    Kirjeldatava uurimistöö eesmärk ongi regilaul ja arheoloogia omavahel kokku viia. Ühelt poolt saab nii teada, kui vanad võivad regilaululud olla. Teiselt poolt annavad regilaulud meile teavet arheoloogiliste leidude tõlgendamiseks.

    Regilaul on kindlavormiline laul, mis on omane läänemeresoome rahvastele. Niisugust laulmist peetakse üle kahe tuhande aasta vanaks ja ka mõne regilaulu sisu arvatakse pärinevat muinasajast. Kuulsaim näide selle kohta on Lennart Meri leitud lauluread, mis tema arvates viitavad pronksiajal toimunud Kaali katastroofile: Nägin Saaremaa põlema. Tule luugista tulema. Sood süütsid, järved põlesid. Minu uuritavaks materjaliks on matuseteemalised regilaulud, mille ridu ma nii kauge ajaga ei julge seostada.

    Regilauludes on levinud kirjeldus, et surnud ema silmade peale on kasvanud sinililled või sinine mets ja kulmude peale punane kulu või kullerkupud. Loomulikult ei saa arheoloogid neid motiive otseselt haudadest otsida, kuid kaudselt on need kujundid koos oma tähendusega olnud osa nende inimeste maailmapildist, kelle haudu arheoloogid uurivad
    Regilauludes on levinud kirjeldus, et surnud ema silmade peale on kasvanud sinililled või sinine mets ja kulmude peale punane kulu või kullerkupud. Loomulikult ei saa arheoloogid neid motiive otseselt haudadest otsida, kuid kaudselt on need kujundid koos oma tähendusega olnud osa nende inimeste maailmapildist, kelle haudu arheoloogid uurivad. Autori illustratsioon

    Regilaul kui pilguheit minevikku

    Laulmine on olnud väga oluline eestlaste matusetraditsioonides – juba Henriku Liivimaa kroonika kirjeldab 13. sajandil eestlasi itkemas seoses põletusmatustega. On teada, et regilaulud püsisid matusetalituse juures tähtsana kuni 20. sajandini, surmast ei lauldud vanasti mitte üksnes matmise juures, vaid väga erinevates olukordades ja erinevatel põhjustel. Minevikus puutusid inimesed surmaga palju rohkem kokku kui tänapäeval. Näiteks oli tavaline, et mitu pere last ei kasvanudki suureks.

    Regilaulud väljendavad surmaga seotud emotsioone: kellegi kaotusvalu, ennast haletsevalt surmaootamist, soove seoses enda matustega jne. Mind huvitas laulude juures nende vanus. Juba uurimise alguses sai selgeks, et üksik regilaul pole midagi, mida tervikuna võib seostada ühe ajaperioodiga. Regilaul on suuliselt läbi sajandite edasi kandunud ja seega on paratamatu, et laulja vahetudes on osa lauluridu muutunud, osa ära kadunud ja osa lisatud.

    Sellest lähtuvalt jagati kõnealuses uurimistöös laulud elementideks ja vaadeldi just arheoloogilist huvi pakkuvate kirjelduste esinemist lauludes. Regilaule uurides vaatasin seda, kas seoses matustega on mainitud kirstu või risti või kirjeldatakse hoopis kive kalmel või tuld. Kivid ja tuli võiksid lauludes viidata muinasaegsele põletusmatuste ja kivikalmete traditsioonile, mis kadus kristluse tulekuga. Näiteks sellised lauluread surnu vaatepunktist enda matmiskohale võiksid olla kivikalme kirjeldus: Poas oli alla, poas oli peale. Pae rünk oli rinna peale. (EKS 1, 52/3). Võimalik, et ka soov, et surnud vanemad ennast ahju tulest ilmutaksid, on seotud põletusmatusega, kus surnud tulle kadusid: Imäkene elläkene. Tulõ üles tunnisgi. Astu ahupalangus. (H II 6, 796/8 (13))

    Matuste kohta on palju arheoloogilist materjali, millega regilaule võrrelda. Matuserituaalid on aja jooksul palju muutunud, seetõttu on teada ka matmiskommete ajalised eripärad, millega saame lauluridu seostada.

    Mida teame matusest?

    Mineviku inimese jaoks olid matuseteemalised regilaulud ja matused osa terviklikust maailmast. Kuigi regilaulud ja matused käisid kokku, on tänapäeval nende kahe allika võrdlus mitmetel põhjustel väga raske.

    Laulud näitavad selgelt, kui väike osa muistsete inimeste maailmast jääb tegelikult arheoloogiliste leidudena maha. Kalmete uurimisel näeme ainult rituaalide-tavade tagajärgi. Lauludes on seevastu tugevalt esindatud vaimne ja emotsionaalne maailm, mis ainult arheoloogilist materjali uurides jääb vaid oletuseks.

    Samas on ka regilaulude tõlgendamine väga keeruline. 19. sajandi lõpus üles kirjutatud laule lahutab meie tänapäevasest kultuurist üle saja-aastane lõhe, mis tekitab küsimuse, kas uurija mõtestab neid laule samamoodi, nagu lauljad seda tegid. Regilaulu maailm oli 19. sajandi lõpus juba hääbuv ning olemasolevad laulud sisaldavad endas palju vanema aja peegeldust, mis võib nüüdisaja inimesele mõistmatuks jääda.

    Õhku jääb küsimus, kas regilaulu sisu võib olla lõplikult arusaadav ainult kindlas olukorras ning kas lauluread on selgelt mõistetavad vaid oma kultuuriruumis. Kasutame ju ka tänapäeval palju väljendeid, mille sõnasõnaline tähendus jääb meile arusaamatuks ning algne olukord teadmata. Samamoodi võib olla regilauludega – laulude sisu on olnud pidevas kordamises ja regilaulu hilisemadki lauljad ei pruukinud aru saada laulu algsest ideest.

    Regilaulude ja arheoloogias kajastuvate matmiskommete kõrvutamine on keeruline ka seetõttu, et arheoloogiliselt uuritud muististe arv on piiratud. Muinasaja lõpu kohta on Valter Lang nentinud, et me teame ainult seda, kuidas mattis ennast viiendik ühiskonnast. Seega võime laulude ja arheoloogia kõrvutamisel kokku puutuda tõsiasjaga, et meil puudub teave, mida lauluridadega seostada. Loodetavasti meie teadmised muistsest matmiskombestikust paranevad ning regilaulud annavad uusi võimalusi arheoloogiliseks matusetõlgendamiseks. Koos uue arheoloogilise andmestikuga avaneb taas ka lauluridade algne mõte. Samamoodi saavad arheoloogilised leiud endale tänu regilauludele loo ja laulu.

    Regilaulud kirjeldavad surnute elu teispoolsuses, mida enamasti nimetatakse Toonelaks. Niisugused lauluread aitavad arheoloogidel hauapanuseid tõlgendada. Näiteks teevad vanemad Toonelas talutöid ja seetõttu võidigi surnutele tööriistu hauda kaasa panna. Foto: Pikne Kama
    Regilaulud kirjeldavad surnute elu teispoolsuses, mida enamasti nimetatakse Toonelaks. Niisugused lauluread aitavad arheoloogidel hauapanuseid tõlgendada. Näiteks teevad vanemad Toonelas talutöid ja seetõttu võidigi surnutele tööriistu hauda kaasa panna. Foto: Pikne Kama

    Matuseteemalised regilaulud jagunevad tüüpidesse. On palju sarnase sisuga laule, kuid laulusõnad varieeruvad alati teataval määral. Populaarseim matuseid puudutav laul on „Ema haual“, mida on kogutud üle tuhande variandi. See jutustab, kuidas vaeslaps läheb vanema hauale, orb kirjeldab oma rasket elu ja palub surnul hauast üles tulla. Just elavate ja surnute suhtlemine on nende laulude puhul kõige olulisem. Tänapäeval tundub meile haual laulmine ning niisugune vahetu suhtlus surnuga kummaline. Kuid kindlasti on ka tänapäeval inimesi, kes hauale minnes surnuga kontakti otsivad, kas mõtetes või tasa rääkides. Vanasti kasutati niisuguseks suhtlemiseks regilaulu.

  • Kas Lembitul oli kaaries?

    Miks kaevatakse inimluid? Kuhu luustikud pärast arheoloogilisi välitöid satuvad? Kes neid uurivad? Miks skelette uuritakse? See on vaid väike hulk küsimustest, mida inimesed tavaliselt arheoloogidelt küsivad. See artikkel püüabki anda ülevaate, miks ja kuidas luid uuritakse.

    Miks kaevatakse inimluid?

    Igal aastal tuleb arheoloogilisel kaevamisel välja hulganisti inimluid. Enamikul juhtudel on tegemist päästekaevamistega, mis toimuvad, kui mõni kalmistu jääb hoonete või teede ehitamisel ette. Samas tehakse matusepaikadel ka teaduskaevamisi, kui uurijal (arheoloogil või antropoloogil) on küsimusi mineviku inimeste kohta ja vastuse saab vaid luustikke välja kaevates. Et hauarahu on püha, on selliste uuringute hulk väike. Enamjaolt avatakse matmispaiku vaid juhul, kui need on hävimisohus. Seda tõestab ka tõsiasi, et viimase nelja aasta jooksul on Tartu Ülikooli arheoloogid kaevanud paarikümnel kalmistul, millest vaid üks avati teaduslike uuringute tõttu.

    Luu-uurija määramas maetu sugu puusaluu kuju järgi. Foto: Marge Konsa
    Luu-uurija määramas maetu sugu puusaluu kuju järgi. Foto: Marge Konsa

    Kes ja miks uurivad inimluid?

    Kaevamistelt pärinevate inimluude uurimisega tegelevad osteoloogid ehk „luu-uurijad“. Osteoloogia on luuteadus, mis vaatleb luustruktuure ja skeleti osi, nende kuju, funktsioone, patoloogiaid, luustumisprotsesse ja luu vastupidavust. Peale arheoloogia kasutatakse luuteadust ka füüsilises antropoloogias, selgroogsete paleoontoloogias, zooloogias ja kohtumeditsiinis.

    Inimluud kannavad endas infot muistsete inimeste eluviiside ja haiguste kohta. Just skelette uurides saame suurel hulgal bioloogilist teavet, mille põhjal on võimalik teha järeldusi mineviku inimese eluviisi, füüsilise koormuse, toitumise ja kehalise tegevuse kohta. Ja mis veelgi olulisem – luustikke vaadeldes ei uurita neid kui pelgalt skelette, vaid nende taga üritatakse näha reaalseid inimesi

    Paranenud löögihaavadega otsmikuluu. Foto: Martin Malve
    Paranenud löögihaavadega otsmikuluu. Foto: Martin Malve
    Tartu Püha Jüri kalmistult leitud süüfilise tunnustega mehe kolju. Foto: Raido Roog
    Tartu Püha Jüri kalmistult leitud süüfilise tunnustega mehe kolju. Foto: Raido Roog

    Mis on paleopatoloogia?

    Paleopatoloogia on teadus mineviku inimpopulatsioonides põetud haigustest. Selle kaudu saame otsest teavet nii mineviku inimeste kui ka ühiskondade tervisliku seisundi kohta. Skelette uurides on võimalik kindlaks teha luid kahjustavate haiguste vanus ning näha nende tagajärgesid luudel aegadel, mil meditsiin tänapäeva mõttes veel puudus. Paleopatoloogias kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, tehnikaid ja lähenemisi– nagu anatoomia uurimist, röntgenit, DNA-uuringuid ja histoloogiat ehk kudede õpetust. Praeguseks on luu-uurijad analüüsinud populatsioonipõhiselt põllumajanduse arengu, ümbruskonna ja kultuuri mõju inimestele ning nende tervisele. Lisaks sellele on vaadeldud tööst tingitud füüsilist koormust ning surma põhjustanud traumasid kui märke vägivallast ja lahingutegevusest. Paleopatoloogia abil saadud teadmised avardavad meie arusaamu ka tänapäevastest luid kahjustavatest haigustest, andes informatsiooni nende ajaloost. Enim on uuritud süüfilist, leeprat, tuberkuloosi ja reumaatilist artriiti. Nimetatud uuringud on andnud teavet, mida kasutatakse ka nüüdisaja meditsiinis.

    Luustiku väljapuhastamine Tartu Püha Maarja kalmistu päästekaevamistel 2010–2011.  Foto: Kristel Külljastinen
    Luustiku väljapuhastamine Tartu Püha Maarja kalmistu päästekaevamistel 2010–2011. Foto: Kristel Külljastinen

    Kuidas kaevatakse inimluid?

    Inimluude kaevamine on küllaltki aeganõudev protsess, sest luud on üsna haprad ja neid välja puhastades tuleb olla väga hoolas. Eriti täpselt tuleb dokumenteerida skeleti paiknemine. Luustik joonistatakse ja pildistatakse, et hiljem oleks uurijal võimalik rekonstrueerida inimese asend hauas ja viis, kuidas surnu on sinna asetatud. Märgitakse ka haualohu mõõtmed, kas surnu oli maetud kirstus või surilinas ning kas talle olid omaksed midagi kaasa pannud (nt münte, ehteid).

    Välitöödel kasutatakse luustike väljakaevamiseks pintsleid ja kühvlikesi ning pärast kaevamisi tuuakse luustikud luuhoidlatesse, kus need puhastatakse ja pannakse karpidesse. Seejärel asuvad neid uurima juba luu-uurijad ehk osteoloogid. Osteoloogid osalevad ka aktiivselt arheoloogilistel välitöödel, kus juhendavad skelettide väljapuhastamist, ülesvõtmist ning kirjeldamist.

    Kaariesest puretud parema ülalõualuu esimene tagapurihammas. Foto: Kristel Külljastinen
    Kaariesest puretud parema ülalõualuu esimene tagapurihammas. Foto: Kristel Külljastinen

    Miks on see oluline?

    Inimluude uurimisel saab mineviku inimeste haiguste ja tegevuste kohta palju teavet, neis peitub tohutu infopotentsiaal. Arheoloogilise luuainese analüüsimisel muutuvad ja avarduvad kindlasti meie arusaamad esivanematest ning seda kasutavad teadmiste suurendamiseks ka teised uurimisvaldkonnad, näiteks ajalugu. Osteoloogia abil saaksime välja selgitada isegi selle, kas kuulsat Sakala vanemat Lembitut kiusas hambakaaries või olid tema hambad täiuslikus korras. Seda muidugi juhul, kui leiame Lembitu luustiku.

  • Kuidas arheoloog kaevab?

    Kui näete kõndimas peaaegu üleni mullast kogu, mudarada järel, võite olla üsna kindel, et see on arheoloog, kes parasjagu tuleb välitöödelt. Ent mida arheoloogid nii-öelda „augus“ teevad? Kas piisab pintslikese ja kühvlikesega pinnase ühest kohast teise tõstmisest või on nooleotste väljakaevamine tegelikult keerulisem?

    Arheoloogi tööring:

    Eeltööd

    Arheoloog läheb kaevama kas oma teaduslikust huvist lähtudes, mille puhul valib ise muistise välja, või tulenevalt vajadusest, näiteks kui muistis on hävimisohus. Sõltumata põhjustest, miks välitöödele minnakse, on vaja koguda võimalikult head eelteadmised muistise kohta, mida kaevama asutakse. Selleks tutvutakse varem olemasoleva infoga, näiteks teadetega huvipakkuvast piirkonnast pärit juhuleidudest või kohaliku pärimusega.

    Oluline on selgeks teha ka muistise ümbrus: millisel maastikul objekt asub, kui palju on maaparandustööd keskkonda mõjutanud jne. Nii tekib arheoloogile ettekujutus sellest, mida ta üldse leida võib. Näiteks kui on teada, et piirkonnas on leitud inimluid, võib neid ka kaevamistel oodata. Ühtlasi vaadatakse muistis enne kaevamist üle ehk fikseeritakse selle olukord ning arheoloog saab hinnata töö mahukust, maksumust ja kavandada esialgse tööplaani.

    Enne välitöödele minekut veendub arheoloog, et lahendatud on ka kõik olmeküsimused. Vajaduse korral otsitakse lähiümbruses ööbimiskoht ning kantakse hoolt pesemise ja toidutegemise võimaluste eest. Kaevamiste ajal võidakse ööbida telkides, kohalikes koolimajades, mõnel juhul ka külalistemajas – kõik sõltub muistise asupaigast, ligipääsetavusest, eelarvest, kaevamistele kuluvast ajast ja kaevajate hulgast.

    LVarul_Kuidas_arheoloog_pilt_1a
    Väljavõte Rõngu kihelkonna arheoloogilisest kirjeldusest. Noppel 1926, lk 17 (TÜAK)

    Arheoloogi tööriistad sõltuvad suuresti sellest, mida või millist kihti kaevatakse. Ehitusrusu kihti kaevatakse labidatega, luustikke puhastatakse pintsli ja orgikestega. Peamiseks tööriistaks on tänapäeval siiski kellu või väike aiakühvel. Nendega saab pinnast eemaldada üsna kiirelt, aga samas säilib kontroll ja leide märgatakse neid algupärasest asukohast liigutamata. Arheoloogid kasutavad peale labidate ja kellude lusikaid, nuge, eri suuruses pintsleid, kõplaid, rehasid.

    LVarul_Kuidas_arheoloog_pilt_3
    Foto: Liivi Varul

    Lisaks vahenditele, millega pinnast eemaldada, vajavad arheoloogid ka mõõteriistu, näiteks nivelliiri ja tahhümeetrit.

    LVarul_Kuidas_arheoloog_pilt_4
    Foto: Viire Pajuste

    Välitööd

    Välitööde alguses määratakse ala, mis läbi kaevatakse. Selle märkimisega maapinnale moodustub enamasti kas ristküliku- või ruudukujuline kaevand. Mahamärkimisel arvestatakse võimalikult palju ka ilmakaartega, mis teeb hilisema dokumenteerimise lihtsamaks.

  • Hundiseaduse aegu

    Filmi peategelane sorts Meleleiv
    Filmi peategelane sorts Meleleiv
    Hoogne ärasaatmisrituaal täis soome-ugri ängi
    Hoogne ärasaatmisrituaal täis soome-ugri ängi
    Meleleiv võitluses tugeva vastase vastu. Ta eelistab relvana
    Meleleiv võitluses tugeva vastase vastu. Ta eelistab relvana
    Villane kootud rõngaskapuuts teeröövli peas. Mõõgahoobi eest ei kaitse, aga vähem
    Villane kootud rõngaskapuuts teeröövli peas. Mõõgahoobi eest ei kaitse, aga vähem
    Meleleiv kloostris – blond eestlane tumedapäiste sakslaste keskel
    Meleleiv kloostris – blond eestlane tumedapäiste sakslaste keskel

    Eesti filmikunstil on täitunud väärikas 100 aasta juubel ja just seetõttu otsustasimegi arutleda ühe unustatud linateose üle. Et film on üks võimsamaid inimeste ajalooteadvuse kujundajaid, on oluline uurida ja lahti mõtestada selles leiduvat infot. Artiklis mõtisklemegi, kuidas võib film mõjutada vaatajate ajalooteadvust ja kui korrektne on ekraanil nähtud minevikukäsitlus.

    Valik langes võrdlemisi vähe tuntud filmi peale, milleks on 1984. aastal tehtud „Hundiseaduse aegu“. Jüriöö ülestõusu eelsele ajale keskenduva teose käsikiri pärineb kirjanik Arvo Valtoni sulest, lavastajaks oli legendaarne filmimees Olav Neuland. Filmis astus üles tolle aja näitlejate raskekahurvägi: Arvo Kukumägi, Egon Nuter, Jüri Krjukov, Rein Aren, Heino Mandri, Jüri Järvet.

    Keskseks tegelaseks on Kukumäe mängitud eesti soost külavanema poeg ja sorts Meleleiv, kes läheb kloostrisse õppima ja aitab oma teadmistega võidelda koduküla õigluse eest. Filmis saab rohkelt näha soome-ugri ängi, mida võimendab Sven Grünbergi suurepärane filmimuusika.

    Valtoni loodud tegelased on mustvalged ja selgelt tollele ajastule vastavate tunnusjoontega. Filmist näeme, et vanad eestlased olid maausku ja metsatark oli nende jaoks äärmiselt tugev autoriteet. Seda joont hoiab ka Valton – metsatark vastutas perekondlike ja usuliste teemade eest ning poliitiline võim oli koondunud külavanema kätte.

    Erinevalt traditsioonilisest käsitlusest oli ordumeister filmis positiivne tegelane, kes usaldas maarahvast ja hoidis tülides nõid Meleleivi poole. Saksastunud vasallid olid aga äärmiselt ebasümpaatsed tegelased ning nende vahel käis tugev võimuvõitlus.

    Arheoloog Ain Mäesalu on öelnud, et Valton tõi filmi ühe olulise varjatud mõtte ka tänapäevast –tegevus toimus küll keskajas, aga väga hästi oli kaadrite taha peidetud asjaolu, et mures oldi uue venestamislaine pärast. 1978. aastal sai Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee I sekretäriks läbini venemeelne Karl Vaino. Üha rohkem toodi Venemaalt Eestisse töölisi ja ehitajaid, järjest enam pääses võimule karjeriste, mille tõttu tekkis mure eesti rahva püsimajäämise pärast.

    Intelligentsemad seltskonnad arutasid sel ajal sageli, kuidas survele vastu seista ja eesti rahvast päästa. Kas selle nimel tuli astuda kommunistlikusse parteisse, saada hea elu peale ja pürgida teatud võimupositsioonile või jääda jäärapäiselt parteituks ja püüda igati Nõukogude võimule vastu seista? Valton oli selgelt teise suuna pooldaja, mida filmis illustreerisid eesti soost saksastunud ebasümpaatsed vasallid.

    Kuigi arheoloogide vaatepunktist on filmis mitmeid ebatäpsusi esemete ja paikade suhtes, näiteks sõjameeste ebapraktilised ja hilisemast ajast pärinevad turvised ning linnuse paiknemine paksu metsa sees, oleme seisukohal, et tegemist on väga vajaliku filmiga. See toob esile ajaloosündmuste keerukuse ning näitab, kui raske on tänapäeval minevikusündmusi mõista.

    Hoolimata linateose väikesest eelarvest on film huvitav ja mõtlemapanev, mis annab vaatajale võimaluse heita pilk nende eestlaste maailma, kes olid ülestõusu ajal sunnitud oma rahvuskaaslaste vastu võitlema.

  • Rännak Tõva vabariigi ajaloo ja uskumuste keskele

    Vaade, mis jäi südamesse ja iseloomustab minu jaoks kõige paremini Tõvamaad. Foto: Tuuli Kurisoo
    Vaade, mis jäi südamesse ja iseloomustab minu jaoks kõige paremini Tõvamaad. Foto: Tuuli Kurisoo
    Avamistseremooniaks tulid kohale ka kohalikud šamaanid.. ..küll ei toimunud see keskööl ja veri jäi valamata, aga jumalatelt paluti siiski leppimist meie tegevusega. Foto: Tuuli Kurisoo
    Avamistseremooniaks tulid kohale ka kohalikud šamaanid.. ..küll ei toimunud see keskööl ja veri jäi valamata, aga jumalatelt paluti siiski leppimist meie tegevusega. Foto: Tuuli Kurisoo

    Siberis, Aasia geograafilises keskpunktis asuv Tõvamaa on omamoodi paik. Sealsete inimeste igapäevaelu on kujundanud veekogude – eelkõige Jenissei – lähedus, kohati lõputuna näivad mäeahelikud ning kõikjal laiutav stepimaastik. Tuhandeid aastaid on nomaadlus aidanud sealsel rahval ellu jääda. Käsikäes ja ühtmoodi olulisena eksisteerivad budism ja šamanism. Möödunud aasta juunis avanes loo autoril võimalus osaleda Tõva Vabariigis toimunud arheoloogilistest kaevamistest.

    Minu reis Tõvamaale sai teoks Venemaa Geograafia Seltsi vahendusel, kelle kaudu võtsin osa Kõzõl-Kuragino-nimelisest ekspeditsioonist (kestus 2011–2014), mille käigus teostatakse arheoloogilised päästekaevamised muististel, mis jäävad Tõva pealinna Kõzõli ja Krasnojarski piirkonda ühendava rajatava raudtee alla. 2012. aastast alates on tegu rahvusvahelise projektiga ning tudengitest vabatahtlikke kaevajaid värvatakse lisaks Venemaale veel paljudest riikidest. Mina osalesin projekti esimese rahvusvahelise grupi koosseisus.

     

     

    Kaevamiste argipäev. Puhastame hoolega kive. Foto: Julia Somnikova
    Kaevamiste argipäev. Puhastame hoolega kive. Foto: Julia Somnikova

    OLYMPUS DIGITAL CAMERA

    Katkendeid reisipäevikust:

    4. juuni 2012

    Esimese kaevamiste päeva puhul oli äratus kell kuus, mis aga tähendab, et Eestis oli kell üks öösel. Ärkasin suure ootuse ja põnevustundega tänase päeva suhtes. Objektil saime teada, et tegu on pronksiaegsete kivikalmetega. Paari sõnaga selgitati meile kaevamismeetodit ning paluti tööle asuda. Misjärel aga selgus, et minu meeskonnale usaldati kõige tähtsam ülesanne: lähedal olevasse metsatukka oli vaja välikemmerg ehitada. Minu hommikust saadik kestnud elevus kadus hetkega. Tuleb oodata homset, mis loodetavasti toob mu ellu natukene arheoloogiat.

    5. juuni 2012

    Kuuldavasti ei taha tõvalastest valvurid meie laagrit enam valvata. Nad nõuavad šamaanide kohest sekkumist, sest kardavad, et tänu kalmete kaevamisele võivad nad sealsed vaime kohata.

    Tagantjärele tuleb tõdeda, et rohkem selleteemalisi jutte me ei kuule. Ei tea, kas vahetusid valvurid või tehti esivanemate hingedega rahu.

    Täna algasid minu jaoks ka arheoloogilised kaevamised: esimeseks tööülesandeks oli kalme suuremast rohust puhastamine. Töövahendeid esialgu napib, aga loodetavasti on see alguse asi. Kuna kliima on siin kuiv, siis möödus tööpäev mõnusas tolmupilves, rääkimata ligi 40kraadisest temperatuurist ja lagipähe paistvast päikesest. Kodus pidi kuuldavasti olema klassikaline suvine suusailm: sajune ja 17–18 soojapügalat.

    Arheoloogilisest perspektiivist on Tõva väga tuntud paik, tänu kesksele asukohale on alates paleoliitikumist seda loendamatul hulgal rändrahvaid läbinud ning materiaalsesse kultuuri oma jälje jätnud. Nii leidub Tõvas tuhandeid eriilmelisi ja -aegseid kalmeid. Mina kaevasin pronksiaegse Mongun-Taiga kultuuri kivikalmeid (9.–8. saj eKr), mis kuuluvad ühele järjekordsele rändrahvale, kelle eripäraks oli oma surnute matmine ümara põhiplaaniga kivikalmetesse ilma igasuguste esemeteta.

    10. juuni 2012

    Lisaks kaevamistele, mis jätkuvalt esinevad konstruktsiooni, st kalmekivide väljapuhastamises, käisime eile Tõva rahvusmuuseumis, kus külastasime arheoloogia väljapanekut. Muuseum oli hiljuti korda tehtud, püsiekspositsioon tundus üsna värske olevat ja meeldiva üllatusena rääkis tõvalannast giid inglise keelt.

    Kõige kuulsam arheoloogiline periood on seal kandis seotud sküütide asustusega (8.–2. saj eKr). Suur osa arheoloogilisest ekspositsioonist keskendubki nende kultuurile, loomornamendile, ratsavarustusele ja relvadele. Väljapanekul olid leiud kääpast tingliku nimega Aržanis II (7. saj eKr), kust arheoloogid leidsid üle 9300 eseme, millest umbes 5700 olid kullast. Muinasjäänuste hulgas oli ka loendamatul hulgal helmeid. Tegu on perioodi ühe silmapaistvama matusega maailmas.

    Neid leide imetledes tundus uskumatu, kuidas selline asi on üldse võimalik. Jäi mulje, et peaaegu kõik oli tehtud kas kullast või sellega kaunistatud: isegi kuninga püksid olid üleni kullast!

    Tagasivaatavalt tuleb tõdeda, et see mägine maa koos oma looduse ja kultuuriga jäi südamesse. Lisaks olen erialaselt omandanud eriti kõrgetasemelise kalmekivide puhastamise oskuse, sest matused ja leiud jäid paraku teiste vahetuste jaoks.

    ________________________________

    Rohkem infot projekti ja Tõva Vabariigi kohta vt Venemaa Geograafia Seltsi kodulehelt: http://www.rgo.ru/

    Kääpa Aržanis II kohta vt nt Saksamaa Arheoloogia Instituudi kodulehelt:

    Complete excavation of the kurgan Arzhan 2 including an undisturbed royal grave (late 7th century B.C.). http://www.dainst.org/en/project/russian-federation-tuva-arzhan?ft=all