Eesti filmikunstil on täitunud väärikas 100 aasta juubel ja just seetõttu otsustasimegi arutleda ühe unustatud linateose üle. Et film on üks võimsamaid inimeste ajalooteadvuse kujundajaid, on oluline uurida ja lahti mõtestada selles leiduvat infot. Artiklis mõtisklemegi, kuidas võib film mõjutada vaatajate ajalooteadvust ja kui korrektne on ekraanil nähtud minevikukäsitlus.
Valik langes võrdlemisi vähe tuntud filmi peale, milleks on 1984. aastal tehtud „Hundiseaduse aegu“. Jüriöö ülestõusu eelsele ajale keskenduva teose käsikiri pärineb kirjanik Arvo Valtoni sulest, lavastajaks oli legendaarne filmimees Olav Neuland. Filmis astus üles tolle aja näitlejate raskekahurvägi: Arvo Kukumägi, Egon Nuter, Jüri Krjukov, Rein Aren, Heino Mandri, Jüri Järvet.
Keskseks tegelaseks on Kukumäe mängitud eesti soost külavanema poeg ja sorts Meleleiv, kes läheb kloostrisse õppima ja aitab oma teadmistega võidelda koduküla õigluse eest. Filmis saab rohkelt näha soome-ugri ängi, mida võimendab Sven Grünbergi suurepärane filmimuusika.
Valtoni loodud tegelased on mustvalged ja selgelt tollele ajastule vastavate tunnusjoontega. Filmist näeme, et vanad eestlased olid maausku ja metsatark oli nende jaoks äärmiselt tugev autoriteet. Seda joont hoiab ka Valton – metsatark vastutas perekondlike ja usuliste teemade eest ning poliitiline võim oli koondunud külavanema kätte.
Erinevalt traditsioonilisest käsitlusest oli ordumeister filmis positiivne tegelane, kes usaldas maarahvast ja hoidis tülides nõid Meleleivi poole. Saksastunud vasallid olid aga äärmiselt ebasümpaatsed tegelased ning nende vahel käis tugev võimuvõitlus.
Arheoloog Ain Mäesalu on öelnud, et Valton tõi filmi ühe olulise varjatud mõtte ka tänapäevast –tegevus toimus küll keskajas, aga väga hästi oli kaadrite taha peidetud asjaolu, et mures oldi uue venestamislaine pärast. 1978. aastal sai Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee I sekretäriks läbini venemeelne Karl Vaino. Üha rohkem toodi Venemaalt Eestisse töölisi ja ehitajaid, järjest enam pääses võimule karjeriste, mille tõttu tekkis mure eesti rahva püsimajäämise pärast.
Intelligentsemad seltskonnad arutasid sel ajal sageli, kuidas survele vastu seista ja eesti rahvast päästa. Kas selle nimel tuli astuda kommunistlikusse parteisse, saada hea elu peale ja pürgida teatud võimupositsioonile või jääda jäärapäiselt parteituks ja püüda igati Nõukogude võimule vastu seista? Valton oli selgelt teise suuna pooldaja, mida filmis illustreerisid eesti soost saksastunud ebasümpaatsed vasallid.
Kuigi arheoloogide vaatepunktist on filmis mitmeid ebatäpsusi esemete ja paikade suhtes, näiteks sõjameeste ebapraktilised ja hilisemast ajast pärinevad turvised ning linnuse paiknemine paksu metsa sees, oleme seisukohal, et tegemist on väga vajaliku filmiga. See toob esile ajaloosündmuste keerukuse ning näitab, kui raske on tänapäeval minevikusündmusi mõista.
Hoolimata linateose väikesest eelarvest on film huvitav ja mõtlemapanev, mis annab vaatajale võimaluse heita pilk nende eestlaste maailma, kes olid ülestõusu ajal sunnitud oma rahvuskaaslaste vastu võitlema.
Lisa kommentaar