Arheoloogide põhiline soov on saada teadmisi mineviku kohta. Peamised vahendid selleks on arheoloogilised väljakaevamised ja leidude analüüsimine. Tihtipeale jääb sellest aga väheks ning vaja on ka muid allikaid, mille abil minevikku tõlgendada. Üks võimalus minevikku pilku heita on süüvida regilauludesse ja võrrelda neis sisalduvat teavet arheoloogiliste leidudega.
Kirjeldatava uurimistöö eesmärk ongi regilaul ja arheoloogia omavahel kokku viia. Ühelt poolt saab nii teada, kui vanad võivad regilaululud olla. Teiselt poolt annavad regilaulud meile teavet arheoloogiliste leidude tõlgendamiseks.
Regilaul on kindlavormiline laul, mis on omane läänemeresoome rahvastele. Niisugust laulmist peetakse üle kahe tuhande aasta vanaks ja ka mõne regilaulu sisu arvatakse pärinevat muinasajast. Kuulsaim näide selle kohta on Lennart Meri leitud lauluread, mis tema arvates viitavad pronksiajal toimunud Kaali katastroofile: Nägin Saaremaa põlema. Tule luugista tulema. Sood süütsid, järved põlesid. Minu uuritavaks materjaliks on matuseteemalised regilaulud, mille ridu ma nii kauge ajaga ei julge seostada.
Regilaul kui pilguheit minevikku
Laulmine on olnud väga oluline eestlaste matusetraditsioonides – juba Henriku Liivimaa kroonika kirjeldab 13. sajandil eestlasi itkemas seoses põletusmatustega. On teada, et regilaulud püsisid matusetalituse juures tähtsana kuni 20. sajandini, surmast ei lauldud vanasti mitte üksnes matmise juures, vaid väga erinevates olukordades ja erinevatel põhjustel. Minevikus puutusid inimesed surmaga palju rohkem kokku kui tänapäeval. Näiteks oli tavaline, et mitu pere last ei kasvanudki suureks.
Regilaulud väljendavad surmaga seotud emotsioone: kellegi kaotusvalu, ennast haletsevalt surmaootamist, soove seoses enda matustega jne. Mind huvitas laulude juures nende vanus. Juba uurimise alguses sai selgeks, et üksik regilaul pole midagi, mida tervikuna võib seostada ühe ajaperioodiga. Regilaul on suuliselt läbi sajandite edasi kandunud ja seega on paratamatu, et laulja vahetudes on osa lauluridu muutunud, osa ära kadunud ja osa lisatud.
Sellest lähtuvalt jagati kõnealuses uurimistöös laulud elementideks ja vaadeldi just arheoloogilist huvi pakkuvate kirjelduste esinemist lauludes. Regilaule uurides vaatasin seda, kas seoses matustega on mainitud kirstu või risti või kirjeldatakse hoopis kive kalmel või tuld. Kivid ja tuli võiksid lauludes viidata muinasaegsele põletusmatuste ja kivikalmete traditsioonile, mis kadus kristluse tulekuga. Näiteks sellised lauluread surnu vaatepunktist enda matmiskohale võiksid olla kivikalme kirjeldus: Poas oli alla, poas oli peale. Pae rünk oli rinna peale. (EKS 1, 52/3). Võimalik, et ka soov, et surnud vanemad ennast ahju tulest ilmutaksid, on seotud põletusmatusega, kus surnud tulle kadusid: Imäkene elläkene. Tulõ üles tunnisgi. Astu ahupalangus. (H II 6, 796/8 (13))
Matuste kohta on palju arheoloogilist materjali, millega regilaule võrrelda. Matuserituaalid on aja jooksul palju muutunud, seetõttu on teada ka matmiskommete ajalised eripärad, millega saame lauluridu seostada.
Mida teame matusest?
Mineviku inimese jaoks olid matuseteemalised regilaulud ja matused osa terviklikust maailmast. Kuigi regilaulud ja matused käisid kokku, on tänapäeval nende kahe allika võrdlus mitmetel põhjustel väga raske.
Laulud näitavad selgelt, kui väike osa muistsete inimeste maailmast jääb tegelikult arheoloogiliste leidudena maha. Kalmete uurimisel näeme ainult rituaalide-tavade tagajärgi. Lauludes on seevastu tugevalt esindatud vaimne ja emotsionaalne maailm, mis ainult arheoloogilist materjali uurides jääb vaid oletuseks.
Samas on ka regilaulude tõlgendamine väga keeruline. 19. sajandi lõpus üles kirjutatud laule lahutab meie tänapäevasest kultuurist üle saja-aastane lõhe, mis tekitab küsimuse, kas uurija mõtestab neid laule samamoodi, nagu lauljad seda tegid. Regilaulu maailm oli 19. sajandi lõpus juba hääbuv ning olemasolevad laulud sisaldavad endas palju vanema aja peegeldust, mis võib nüüdisaja inimesele mõistmatuks jääda.
Õhku jääb küsimus, kas regilaulu sisu võib olla lõplikult arusaadav ainult kindlas olukorras ning kas lauluread on selgelt mõistetavad vaid oma kultuuriruumis. Kasutame ju ka tänapäeval palju väljendeid, mille sõnasõnaline tähendus jääb meile arusaamatuks ning algne olukord teadmata. Samamoodi võib olla regilauludega – laulude sisu on olnud pidevas kordamises ja regilaulu hilisemadki lauljad ei pruukinud aru saada laulu algsest ideest.
Regilaulude ja arheoloogias kajastuvate matmiskommete kõrvutamine on keeruline ka seetõttu, et arheoloogiliselt uuritud muististe arv on piiratud. Muinasaja lõpu kohta on Valter Lang nentinud, et me teame ainult seda, kuidas mattis ennast viiendik ühiskonnast. Seega võime laulude ja arheoloogia kõrvutamisel kokku puutuda tõsiasjaga, et meil puudub teave, mida lauluridadega seostada. Loodetavasti meie teadmised muistsest matmiskombestikust paranevad ning regilaulud annavad uusi võimalusi arheoloogiliseks matusetõlgendamiseks. Koos uue arheoloogilise andmestikuga avaneb taas ka lauluridade algne mõte. Samamoodi saavad arheoloogilised leiud endale tänu regilauludele loo ja laulu.
Matuseteemalised regilaulud jagunevad tüüpidesse. On palju sarnase sisuga laule, kuid laulusõnad varieeruvad alati teataval määral. Populaarseim matuseid puudutav laul on „Ema haual“, mida on kogutud üle tuhande variandi. See jutustab, kuidas vaeslaps läheb vanema hauale, orb kirjeldab oma rasket elu ja palub surnul hauast üles tulla. Just elavate ja surnute suhtlemine on nende laulude puhul kõige olulisem. Tänapäeval tundub meile haual laulmine ning niisugune vahetu suhtlus surnuga kummaline. Kuid kindlasti on ka tänapäeval inimesi, kes hauale minnes surnuga kontakti otsivad, kas mõtetes või tasa rääkides. Vanasti kasutati niisuguseks suhtlemiseks regilaulu.
Lisa kommentaar