Rubriik: Metoodika

Võõrad maad ja kultuurid on inimesi alati paelunud. Kõik, mis pole oma, on pisut kummastav ja põnev, kas pole? Meie, kaks noort arheoloogi, tahame teid kutsuda retkele lennupiletit ostmata ja reisikohvrit pakkimata. Tuleb küll tunnistada, et läbitavate kilomeetrite hulk jääb võrdlemisi tagasihoidlikuks. Nimelt on meie reisisihiks Veibri küla Tartu külje all. Muutujateks on aga aeg ja arheoloogide lood ehk tõlgendused sellesama paiga kohta. Piltpostkaartide haaval avame Veibris tehtud arheoloogilisi töid ja nende tulemusi.

1997. aasta „künnivaresed“

Alustame 1997. aastast, mil Andres Tvauri ja Andres Vindi otsisid künnivareste kombel Suur-Emajõe vasakkaldal Veibris muistse inimese tegevuse jälgi. Miks just seal? Kas see oli kõhutunne või midagi enamat? Arvatavasti nii üht kui teist. Ilmselt oli paik neile silma jäänud mitmel põhjusel. Üks oluline tunnusmärk on kindlasti mageda vee olemasolu. Vesi on ju teadupärast elu allikas. Mainimata ei saa jätta ka „erialast laiskust“: küntud põld lubab muistse inimtegevuse jälgi – kivi- ja savinõukilde – tuvastada võrdlemisi suurelt alalt, ilma et ise peaks labidat maasse lööma. Tulekivist nooleots, mille mehed põllult leidsid, oli ilmne märk inimese kohalolekust minevikus.

Millal täpselt inimene seal toimetas? Arheoloog Aivar Kriiska enam nii „laisk“ ei olnud ning püüdis muistise – nii nimetatakse maastikul olevaid materiaalseid jälgi kunagi elanud inimeste tegevusest – ulatust ja iseloomu selgitada šurfidega. Ei, ta ei sõitnud mööda jõge lainelauaga, vaid kaevas nooleotsa leiukoha ümbrusesse mitu labidalaiust auku. Nii tuli päevavalgele veel käputäis tulekivi- ja savinõukilde, mille põhjal võis öelda, et inimene oli Veibris tegutsenud umbes 4000–5000 aastat tagasi. Tol ajal tavatseti teha savinõusid, mida kaunistati nöörivajutistega. Kes täpselt, kuidas ja kaua Veibris elas – seda kõike ei saa arheoloogiliste uuringuteta öelda. Üks on kindel: leiukoht tähistati arheoloogi kaardil märkega „Nöörkeraamika asustus Eestis“.

2003. aasta – sõdur II maailmasõjast versus „nöörkeraamik“

Õnneks ei jäänud see asustatud punkt üksnes arheoloogi töölauale. Leitud muistised võeti riikliku kaitse alla. See tähendab muinsuskaitse vastutust säilitada see minevikus asustatud paik.

Ühel järjekordsel muistise külastusel leidis muinsuskaitseinspektor Kalle Lange jõekäänakust päikese käes pleekinud inimluid. Kord rahulikult maamullas lebanud säilmed olid nähtavale tulnud pinnasetööde tõttu. Kuidas inimluud sinna sattusid?

Arvatavasti on tegemist II maailmasõjas hukkunu viimse puhkepaigaga. Sellele viitab, et surnu oli võrdlemisi madalas hauas, mis on tavaline sõjaolukorrale. Samuti tõsiasi, et Tartu koos lähiümbrusega olid toona sõjasündmuste keskmes ja sarnaseid haudu oli lähedusest varemgi leitud. Igati loogiline, kas pole?

On ka teine variant. Kuna varasemast oli teada, et paigal asus nöörkeraamika asulakoht (ka siis ei vaevutud kuigi sügavaid haudu kaevama!), püstitasid arheoloogid hüpoteesi, et inimluud kuuluvad kiviaega. Teisisõnu, et need olid „nöörkeraamiku“ luud. Oletusest enamat leid ei võimaldanud.

2006. aasta – päästame, kummutame ja avastame

Seni oli Veibri arheoloogide labidate alt pääsenud. Nüüd aga kannustas lageda taeva alla jäänud inimluude hävimise oht radikaalseid samme astuma. Labidad löödi liiva! Seda Kristiina Johansoni, Tõnno Jonuksi ja Mari Lõhmuse eestvedamisel. Kaevamised iseenesest ei ole ju arheoloogi töö põhisisuks. Küll aga pühitseb eesmärk abinõu. Sel juhtumil oli vaja päästa, mis päästa annab. Ainus viis selleks oli säilmed üles kaevata ja detailselt kirjeldada.

Kahenädalastel kaevamistel kummutati II maailmasõjas hukkunu hüpotees. Haua pealt ja lähiümbrusest koguti rohkesti 11.–13. sajandi savinõude katkeid. Sellest järeldub, et samas paigas, kus surnud maeti, olid inimesed oma argitoimetusi teinud. Esemeid, mida tavaliselt sõjahaudadest leitakse – nööpe, vööpandlaid või žetoone –, hauas ei olnud.

Ühe oodatud sõjamehe asemel satuti hoopis nelja inimese hauale, milles oli täiskasvanu ja kolm last. Mitme surnuga ühishauad on omased just kiviajale (mitte ainult). Sellele, et matmispaik oli kiviaegne, viitas ka hauapanuste puudumine. Varem avastatud nöörkeraamika järgi arvati haud kuuluvat umbes samasse perioodi ehk ligi 5000 aasta tagusesse aega. Täpsema vanusemäärangu saamiseks viidi üks luukild Soome. Vanuse määramiseks kasutati radioaktiivse süsiniku meetodit ja tulemus oli jahmatav. Leitud nelikmatus on vähemalt 6900–7200 aasta vanune. See küttidele või korilastele kuulunud haud on vanim, mis Eesti pinnalt leitud.

Vanima matusepaiga sensatsiooni kõrval leidsid arheoloogid Veibrist veel ühe inimese kämblaluid. Sündis uus hüpotees: tegu on Eesti vanima kalmistuga. See oletus jäi siiski kinnitamata.

2010. aasta suvi – „Tartu lähedalt leiti ühishaud ligi 7000 aasta vanuste luustikega“

Võimalus, et Veibris on tegemist keskmise kiviaja kalmistuga, innustas siinkirjutajaid 2010. aastal paika naasma. Võimaliku kalmistu struktuuri uuriti esialgu koos Tartu Ülikooli geoloogide Jüri Plado ja Alina Tšugaiga. Abiks oli ka georadar. Kahel korral tõlgendasime radaripilti ebatäpselt, mistõttu jäid loodetud haualohud leidmata. Kolmandal korral tabasime aga naelapea pihta.

Päev päeva järel avasime haualohku. Kaevamispäevikut sirvides on tore tõdeda, kuidas olukord kaevandis muutus vahepeal lausa tundidega. Nii võis olla, et päeva algul oli näha vaid kaks luustikku, päeva lõpuks aga juba viis. Kuni hetkeni, mil kogu haud oli välja puhastatud ja selles lebasid kümne mehe säilmed.

Kaevamiste lõppedes olid kõik kümme luustikku ettevaatlikult ja ükshaaval, hambaarstide tööriistu, skalpelle ning pintsleid kasutades haualohust eemaldatud. Nüüd on nende uueks koduks Tartu Ülikooli luuhoidla.

Kõik märgid viitasid sellele, et tegemist on Eesti vanima kalmistu järjekordse matusega. Varem leitud nelikmatusega võrreldes leidus sarnasusi: mõlema puhul puudusid kaasapandud esemed ning meeste kasv oli hilisemate perioodide jaoks ebatavaliselt suur. Loomulikult toetas seda kõike ka meie usk, et kaevame just 7000 aasta vanuseid säilmeid. Samas hakkas kaevamiste edenedes närima kahtlus. Nii mitmeltki luult leidsime teravaid ja puhtaid lõikejälgi. Kas kiviriistadega on võimalik midagi sellist teha?

2010. aasta talv – sõjahaud leitud!

Luust võetud proov ja selle radiosüsiniku dateering lükkasid kõik eelneva ümber. Massihaud ei ole 7000, vaid hoopis 700 aastat vana ehk kuulub 13. sajandisse.

Ootamatused dateeringute juures ja esemete puudumine hauas ei tähendanud uurimise lõppu. Matusele tuli läheneda teise nurga alt. Osteoloog teab kõike inimkeha umbes 206 luu kohta. Ta suutis skelettidelt välja lugeda, et sellesse hauda oli maetud kümme 25–50aastast meest. Need mehed olid oma elu jooksul talunud rasket füüsilist koormust. Sellele viitavad liigeste kulumine ehk osteoartroos ning lülisambatraumad, lülivaheketta songad ja selgroolülide kompressioonmurrud.

Sealjuures ei surnud need mehed loomulikku surma. Nüüdisajaga võrreldes on õigustatud küsimus, et palju neid mehi tänapäevalgi nii väga vanadusse sureb. Ent ka terviserike polnud nende surma põhjuseks. Nimelt olid ligi pooltel luustikel nähtavad vägivallatunnused. Terariista löögijälgi oli koljudel, rohkelt jäsemetel ja rindkere piirkonnas. Ühe brutaalsema pildi võib kokku panna kaelalülil oleva lõikejälje põhjal ehk lihtsamini väljendudes – sellel mehel löödi pea maha.

Silm silma vastu

Luudel olevad vigastused lubavad minna sammukese kaugemale. Need aitavad kokku panna pildi lahingusituatsioonist.

Ühel 40–45aastasel mehel olid märkimisväärsed vägivallatunnused koljul ja vasakul abaluul. Mehe oli teinud relvituks teda selja tagant tabanud nool, mis oli tema vasakusse abaluusse kinni jäänud. (Noolt me ei leidnud, ilmselt olid selle kas vastased või matjad surnukehast eemaldanud.) Seejärel löödi õhukese ja vaheda teraga mõõgaga sügav haav läbi tema ajukolju. Löök oli tulnud vasakult küljelt ülalt. See käsivõitluses antud löök oli surmav.

Mitu piltpostkaarti veel?

Üks paik ei peagi end avama kohe ja korraga. Nii jääb järgmistekski reisideks avastamisrõõmu. Ka Veibri puhul on veel palju avastamata. Kes nad olid, need kümme meest? Omad või võõrad? Millise ajaloolise sündmuse käigus nad hukkusid? Kes nad mattis? Vastuseta küsimusi on ka varem avastatud küttide-korilaste nelikmatuse kohta. Lood minevikus elanud inimestest sünnivadki julgetele hüpoteesidele kinnitust leides või neid ümber lükates. Meie retk sellel teel jätkub, sest avastada on veel palju. Võite uusi piltpostkaarte ootama jääda.

Kujutage ette arhiivi, mille lugemissaali pikkade laudade taga istuvad uurijad, kes on süvenenult unikaalsete ajalooürikute kohale kummardunud. Vaikse kääriklõbina saatel lõiguvad nad käsikirju väikesteks tükkideks. Aeg-ajalt peatab mõni uurijatest oma hävitustöö, võtab pintsettidega ühe või paar tekstist väljalõigatud tähte ja paneb need ettevaatlikult kartongkarpi. Iga säilitatav täht on hoolikalt valitud, kuna see ja uurija mälestus tekstist on ainsad, mis käsikirjast pärast lugemist alles jäävad. Kõik muu hävib.

Arhivaarid võivad nüüd kergendunult ohata, sest tegemist oli lihtsalt ühe kummalise fantaasiapildiga. Arheoloogid peavad aga kahetsusega tõdema, et täpselt nii barbaarselt nad ise oma allikatega arheoloogilistel väljakaevamistel käituvadki. Kui arheoloogilist muistist võrrelda tekstiga, siis uurib arheoloog seda piltlikult öeldes käärid käes, hävitades oma uurimisobjekti selle lugemishetkel.

Päranditeadliku mõtteviisi ja nüüdisaegse tehnoloogia toel on senine olukord hakanud õnneks muutuma. Uus valdkond, pärandisäästlik arheoloogia, arendab just selliseid uurimismeetodeid, mis kahjustaksid kultuuripärandit võimalikult vähe. Sealjuures on arheoloogidele abiks moodsad geofüüsikalised seadmed ja ruumianalüüsi meetodid. Päris ilma mullatöödeta arheoloogid praegu veel hakkama ei saa, kuid seadmete abil saadav eelinfo võimaldab huvipakkuvaid kaevamiskohti varasemast palju täpsemalt määrata, vähendades sellega kaevamiste mahtu ning tõstes nende efektiivsust.

Aerolaserskannimine teeb muistsed põllud nähtavaks

Muinasaegsed põllulapid Virumaal Kutsalas on üksteisest eraldatud mullast ja kividest ehitatud põllupiiretega, mis on sajandite jooksul maatasa varisenud ning maapinnal vaevu nähtavad isegi koolitatud uurija pilgule. Kitsastest piklikest ribapõldudest ning nelinurkse kujuga kamberpõldudest koosnev süsteem tuleb aga selgelt välja reljeefkaardil. Kaart on tehtud kõrgusandmetest, mis saadi lennukilt maapinda laseriga skannides. Sellised andmed on olemas kogu Eesti kohta. Neist valminud reljeefkaarti saab vaadata Maa-ameti geoportaalis http://xgis.maaamet.ee.

Magnetomeeter mõõdab arheoloogilist anomaaliat

Magnetomeeter registreerib maapinna ülakihis avalduvaid kõrvalekaldeid maa magnetväljas. Selliseid väikseid kaldeid tekitavad näiteks põlenud alad, koldekohad, ahjud, keraamika, tellised, raudkivid ja metallid, kõigil neil on erisuguse tugevusega magnetväli. Näiteks Karksi ordulinnuse varemetes tuvastati geomagneetiliste uuringutega linnuse väravaehitis ja teisi mattunud kivimüüre ning otsiti rusuvaesemaid kohti, kuhu kaevand rajada.

Põllukõnd on kiire ja tõhus meetod asulakohtade uurimiseks

Paljud muistsed asulakohad on aja jooksul põlluks küntud ning nende kultuurikiht seeläbi kannatada saanud. Eksperimendid ja arvutisimulatsioonid, millega on uuritud kündmisel toimuvat esemete liikumist pinnases, näitavad, et hoolimata pidevast kündmisest on selliste muististe struktuur põhijoontes siiski säilinud.
Põllul kõndides leitud esemete kaardistamise ja nende paiknemise analüüsimise kaudu on võimalik kindlaks teha omaaegsete hoonete asukohti ning välja selgitada asula kujunemiskäiku. Sellist metoodikat kasutati Linnaaluste külas asulakohtade uurimisel, kus selgus, et pinnalt leiud olid võrreldes kaevandist tulnud leidudega mitmekesisemad ning andsid parema ülevaate asula kasutusajast.

Taaskasutus arheoloogia moodi

Kui Jüri Selirand ligi pool sajandit tagasi Madi kivikalmel kaevamisi alustas, ei olnud personaalarvuteid, GPSe ega praegu tuntud meetodeid põlenud luude analüüsimiseks ja dateerimiseks. Sellest hoolimata korjas ta hoolikalt üles matmispaigast välja tulnud põlenud luu- ja söetükid ning dokumenteeris nende täpse asukoha. Tänu Seliranna ettenägelikkusele on nüüd võimalik võtta vanad kaevamisandmed taaskasutusse, analüüsida neid tänapäevaste meetodite ja tehnoloogiaga ning saada uusi teadmisi.

 

Kõik Madi kalme kaevamisandmed digitaliseeriti ning tulemusi analüüsiti geostatistika ja ruumianalüüsi meetoditega. Esemete ja luude levikut võrreldes selgus, et nende kontsentratsioonialad omavahel ei kattu. See tähendab, et osa tuleriidalt pärit luid ja esemeid käideldi eraldi ning need asetati matmisrituaali käigus kalme eri osadesse.

Peale inimluude oli Madi kalme põlenud luude hulgas ka loomaluid, neist kõige arvukamalt koerte omi. Pildil olevad küünised pärinevad karult, kelle naha sisse võis surnu olla tuleriidal mässitud.

Arheoloogide põhiline soov on saada teadmisi mineviku kohta. Peamised vahendid selleks on arheoloogilised väljakaevamised ja leidude analüüsimine. Tihtipeale jääb sellest aga väheks ning vaja on ka muid allikaid, mille abil minevikku tõlgendada. Üks võimalus minevikku pilku heita on süüvida regilauludesse ja võrrelda neis sisalduvat teavet arheoloogiliste leidudega.

Kirjeldatava uurimistöö eesmärk ongi regilaul ja arheoloogia omavahel kokku viia. Ühelt poolt saab nii teada, kui vanad võivad regilaululud olla. Teiselt poolt annavad regilaulud meile teavet arheoloogiliste leidude tõlgendamiseks.

Regilaul on kindlavormiline laul, mis on omane läänemeresoome rahvastele. Niisugust laulmist peetakse üle kahe tuhande aasta vanaks ja ka mõne regilaulu sisu arvatakse pärinevat muinasajast. Kuulsaim näide selle kohta on Lennart Meri leitud lauluread, mis tema arvates viitavad pronksiajal toimunud Kaali katastroofile: Nägin Saaremaa põlema. Tule luugista tulema. Sood süütsid, järved põlesid. Minu uuritavaks materjaliks on matuseteemalised regilaulud, mille ridu ma nii kauge ajaga ei julge seostada.

Regilaul kui pilguheit minevikku

Laulmine on olnud väga oluline eestlaste matusetraditsioonides – juba Henriku Liivimaa kroonika kirjeldab 13. sajandil eestlasi itkemas seoses põletusmatustega. On teada, et regilaulud püsisid matusetalituse juures tähtsana kuni 20. sajandini, surmast ei lauldud vanasti mitte üksnes matmise juures, vaid väga erinevates olukordades ja erinevatel põhjustel. Minevikus puutusid inimesed surmaga palju rohkem kokku kui tänapäeval. Näiteks oli tavaline, et mitu pere last ei kasvanudki suureks.

Regilaulud väljendavad surmaga seotud emotsioone: kellegi kaotusvalu, ennast haletsevalt surmaootamist, soove seoses enda matustega jne. Mind huvitas laulude juures nende vanus. Juba uurimise alguses sai selgeks, et üksik regilaul pole midagi, mida tervikuna võib seostada ühe ajaperioodiga. Regilaul on suuliselt läbi sajandite edasi kandunud ja seega on paratamatu, et laulja vahetudes on osa lauluridu muutunud, osa ära kadunud ja osa lisatud.

Sellest lähtuvalt jagati kõnealuses uurimistöös laulud elementideks ja vaadeldi just arheoloogilist huvi pakkuvate kirjelduste esinemist lauludes. Regilaule uurides vaatasin seda, kas seoses matustega on mainitud kirstu või risti või kirjeldatakse hoopis kive kalmel või tuld. Kivid ja tuli võiksid lauludes viidata muinasaegsele põletusmatuste ja kivikalmete traditsioonile, mis kadus kristluse tulekuga. Näiteks sellised lauluread surnu vaatepunktist enda matmiskohale võiksid olla kivikalme kirjeldus: Poas oli alla, poas oli peale. Pae rünk oli rinna peale. (EKS 1, 52/3). Võimalik, et ka soov, et surnud vanemad ennast ahju tulest ilmutaksid, on seotud põletusmatusega, kus surnud tulle kadusid: Imäkene elläkene. Tulõ üles tunnisgi. Astu ahupalangus. (H II 6, 796/8 (13))

Matuste kohta on palju arheoloogilist materjali, millega regilaule võrrelda. Matuserituaalid on aja jooksul palju muutunud, seetõttu on teada ka matmiskommete ajalised eripärad, millega saame lauluridu seostada.

Mida teame matusest?

Mineviku inimese jaoks olid matuseteemalised regilaulud ja matused osa terviklikust maailmast. Kuigi regilaulud ja matused käisid kokku, on tänapäeval nende kahe allika võrdlus mitmetel põhjustel väga raske.

Laulud näitavad selgelt, kui väike osa muistsete inimeste maailmast jääb tegelikult arheoloogiliste leidudena maha. Kalmete uurimisel näeme ainult rituaalide-tavade tagajärgi. Lauludes on seevastu tugevalt esindatud vaimne ja emotsionaalne maailm, mis ainult arheoloogilist materjali uurides jääb vaid oletuseks.

Samas on ka regilaulude tõlgendamine väga keeruline. 19. sajandi lõpus üles kirjutatud laule lahutab meie tänapäevasest kultuurist üle saja-aastane lõhe, mis tekitab küsimuse, kas uurija mõtestab neid laule samamoodi, nagu lauljad seda tegid. Regilaulu maailm oli 19. sajandi lõpus juba hääbuv ning olemasolevad laulud sisaldavad endas palju vanema aja peegeldust, mis võib nüüdisaja inimesele mõistmatuks jääda.

Õhku jääb küsimus, kas regilaulu sisu võib olla lõplikult arusaadav ainult kindlas olukorras ning kas lauluread on selgelt mõistetavad vaid oma kultuuriruumis. Kasutame ju ka tänapäeval palju väljendeid, mille sõnasõnaline tähendus jääb meile arusaamatuks ning algne olukord teadmata. Samamoodi võib olla regilauludega – laulude sisu on olnud pidevas kordamises ja regilaulu hilisemadki lauljad ei pruukinud aru saada laulu algsest ideest.

Regilaulude ja arheoloogias kajastuvate matmiskommete kõrvutamine on keeruline ka seetõttu, et arheoloogiliselt uuritud muististe arv on piiratud. Muinasaja lõpu kohta on Valter Lang nentinud, et me teame ainult seda, kuidas mattis ennast viiendik ühiskonnast. Seega võime laulude ja arheoloogia kõrvutamisel kokku puutuda tõsiasjaga, et meil puudub teave, mida lauluridadega seostada. Loodetavasti meie teadmised muistsest matmiskombestikust paranevad ning regilaulud annavad uusi võimalusi arheoloogiliseks matusetõlgendamiseks. Koos uue arheoloogilise andmestikuga avaneb taas ka lauluridade algne mõte. Samamoodi saavad arheoloogilised leiud endale tänu regilauludele loo ja laulu.

Matuseteemalised regilaulud jagunevad tüüpidesse. On palju sarnase sisuga laule, kuid laulusõnad varieeruvad alati teataval määral. Populaarseim matuseid puudutav laul on „Ema haual“, mida on kogutud üle tuhande variandi. See jutustab, kuidas vaeslaps läheb vanema hauale, orb kirjeldab oma rasket elu ja palub surnul hauast üles tulla. Just elavate ja surnute suhtlemine on nende laulude puhul kõige olulisem. Tänapäeval tundub meile haual laulmine ning niisugune vahetu suhtlus surnuga kummaline. Kuid kindlasti on ka tänapäeval inimesi, kes hauale minnes surnuga kontakti otsivad, kas mõtetes või tasa rääkides. Vanasti kasutati niisuguseks suhtlemiseks regilaulu.

Miks kaevatakse inimluid? Kuhu luustikud pärast arheoloogilisi välitöid satuvad? Kes neid uurivad? Miks skelette uuritakse? See on vaid väike hulk küsimustest, mida inimesed tavaliselt arheoloogidelt küsivad. See artikkel püüabki anda ülevaate, miks ja kuidas luid uuritakse.

Miks kaevatakse inimluid?

Igal aastal tuleb arheoloogilisel kaevamisel välja hulganisti inimluid. Enamikul juhtudel on tegemist päästekaevamistega, mis toimuvad, kui mõni kalmistu jääb hoonete või teede ehitamisel ette. Samas tehakse matusepaikadel ka teaduskaevamisi, kui uurijal (arheoloogil või antropoloogil) on küsimusi mineviku inimeste kohta ja vastuse saab vaid luustikke välja kaevates. Et hauarahu on püha, on selliste uuringute hulk väike. Enamjaolt avatakse matmispaiku vaid juhul, kui need on hävimisohus. Seda tõestab ka tõsiasi, et viimase nelja aasta jooksul on Tartu Ülikooli arheoloogid kaevanud paarikümnel kalmistul, millest vaid üks avati teaduslike uuringute tõttu.

Kes ja miks uurivad inimluid?

Kaevamistelt pärinevate inimluude uurimisega tegelevad osteoloogid ehk „luu-uurijad“. Osteoloogia on luuteadus, mis vaatleb luustruktuure ja skeleti osi, nende kuju, funktsioone, patoloogiaid, luustumisprotsesse ja luu vastupidavust. Peale arheoloogia kasutatakse luuteadust ka füüsilises antropoloogias, selgroogsete paleoontoloogias, zooloogias ja kohtumeditsiinis.

Inimluud kannavad endas infot muistsete inimeste eluviiside ja haiguste kohta. Just skelette uurides saame suurel hulgal bioloogilist teavet, mille põhjal on võimalik teha järeldusi mineviku inimese eluviisi, füüsilise koormuse, toitumise ja kehalise tegevuse kohta. Ja mis veelgi olulisem – luustikke vaadeldes ei uurita neid kui pelgalt skelette, vaid nende taga üritatakse näha reaalseid inimesi

Mis on paleopatoloogia?

Paleopatoloogia on teadus mineviku inimpopulatsioonides põetud haigustest. Selle kaudu saame otsest teavet nii mineviku inimeste kui ka ühiskondade tervisliku seisundi kohta. Skelette uurides on võimalik kindlaks teha luid kahjustavate haiguste vanus ning näha nende tagajärgesid luudel aegadel, mil meditsiin tänapäeva mõttes veel puudus. Paleopatoloogias kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, tehnikaid ja lähenemisi– nagu anatoomia uurimist, röntgenit, DNA-uuringuid ja histoloogiat ehk kudede õpetust. Praeguseks on luu-uurijad analüüsinud populatsioonipõhiselt põllumajanduse arengu, ümbruskonna ja kultuuri mõju inimestele ning nende tervisele. Lisaks sellele on vaadeldud tööst tingitud füüsilist koormust ning surma põhjustanud traumasid kui märke vägivallast ja lahingutegevusest. Paleopatoloogia abil saadud teadmised avardavad meie arusaamu ka tänapäevastest luid kahjustavatest haigustest, andes informatsiooni nende ajaloost. Enim on uuritud süüfilist, leeprat, tuberkuloosi ja reumaatilist artriiti. Nimetatud uuringud on andnud teavet, mida kasutatakse ka nüüdisaja meditsiinis.

Kuidas kaevatakse inimluid?

Inimluude kaevamine on küllaltki aeganõudev protsess, sest luud on üsna haprad ja neid välja puhastades tuleb olla väga hoolas. Eriti täpselt tuleb dokumenteerida skeleti paiknemine. Luustik joonistatakse ja pildistatakse, et hiljem oleks uurijal võimalik rekonstrueerida inimese asend hauas ja viis, kuidas surnu on sinna asetatud. Märgitakse ka haualohu mõõtmed, kas surnu oli maetud kirstus või surilinas ning kas talle olid omaksed midagi kaasa pannud (nt münte, ehteid).

Välitöödel kasutatakse luustike väljakaevamiseks pintsleid ja kühvlikesi ning pärast kaevamisi tuuakse luustikud luuhoidlatesse, kus need puhastatakse ja pannakse karpidesse. Seejärel asuvad neid uurima juba luu-uurijad ehk osteoloogid. Osteoloogid osalevad ka aktiivselt arheoloogilistel välitöödel, kus juhendavad skelettide väljapuhastamist, ülesvõtmist ning kirjeldamist.

Miks on see oluline?

Inimluude uurimisel saab mineviku inimeste haiguste ja tegevuste kohta palju teavet, neis peitub tohutu infopotentsiaal. Arheoloogilise luuainese analüüsimisel muutuvad ja avarduvad kindlasti meie arusaamad esivanematest ning seda kasutavad teadmiste suurendamiseks ka teised uurimisvaldkonnad, näiteks ajalugu. Osteoloogia abil saaksime välja selgitada isegi selle, kas kuulsat Sakala vanemat Lembitut kiusas hambakaaries või olid tema hambad täiuslikus korras. Seda muidugi juhul, kui leiame Lembitu luustiku.

Kui näete kõndimas peaaegu üleni mullast kogu, mudarada järel, võite olla üsna kindel, et see on arheoloog, kes parasjagu tuleb välitöödelt. Ent mida arheoloogid nii-öelda „augus“ teevad? Kas piisab pintslikese ja kühvlikesega pinnase ühest kohast teise tõstmisest või on nooleotste väljakaevamine tegelikult keerulisem?

Arheoloogi tööring:

Eeltööd

Arheoloog läheb kaevama kas oma teaduslikust huvist lähtudes, mille puhul valib ise muistise välja, või tulenevalt vajadusest, näiteks kui muistis on hävimisohus. Sõltumata põhjustest, miks välitöödele minnakse, on vaja koguda võimalikult head eelteadmised muistise kohta, mida kaevama asutakse. Selleks tutvutakse varem olemasoleva infoga, näiteks teadetega huvipakkuvast piirkonnast pärit juhuleidudest või kohaliku pärimusega.

Oluline on selgeks teha ka muistise ümbrus: millisel maastikul objekt asub, kui palju on maaparandustööd keskkonda mõjutanud jne. Nii tekib arheoloogile ettekujutus sellest, mida ta üldse leida võib. Näiteks kui on teada, et piirkonnas on leitud inimluid, võib neid ka kaevamistel oodata. Ühtlasi vaadatakse muistis enne kaevamist üle ehk fikseeritakse selle olukord ning arheoloog saab hinnata töö mahukust, maksumust ja kavandada esialgse tööplaani.

Enne välitöödele minekut veendub arheoloog, et lahendatud on ka kõik olmeküsimused. Vajaduse korral otsitakse lähiümbruses ööbimiskoht ning kantakse hoolt pesemise ja toidutegemise võimaluste eest. Kaevamiste ajal võidakse ööbida telkides, kohalikes koolimajades, mõnel juhul ka külalistemajas – kõik sõltub muistise asupaigast, ligipääsetavusest, eelarvest, kaevamistele kuluvast ajast ja kaevajate hulgast.

Arheoloogi tööriistad sõltuvad suuresti sellest, mida või millist kihti kaevatakse. Ehitusrusu kihti kaevatakse labidatega, luustikke puhastatakse pintsli ja orgikestega. Peamiseks tööriistaks on tänapäeval siiski kellu või väike aiakühvel. Nendega saab pinnast eemaldada üsna kiirelt, aga samas säilib kontroll ja leide märgatakse neid algupärasest asukohast liigutamata. Arheoloogid kasutavad peale labidate ja kellude lusikaid, nuge, eri suuruses pintsleid, kõplaid, rehasid.

Lisaks vahenditele, millega pinnast eemaldada, vajavad arheoloogid ka mõõteriistu, näiteks nivelliiri ja tahhümeetrit.

Välitööd

Välitööde alguses määratakse ala, mis läbi kaevatakse. Selle märkimisega maapinnale moodustub enamasti kas ristküliku- või ruudukujuline kaevand. Mahamärkimisel arvestatakse võimalikult palju ka ilmakaartega, mis teeb hilisema dokumenteerimise lihtsamaks.