Võõrad maad ja kultuurid on inimesi alati paelunud. Kõik, mis pole oma, on pisut kummastav ja põnev, kas pole? Meie, kaks noort arheoloogi, tahame teid kutsuda retkele lennupiletit ostmata ja reisikohvrit pakkimata. Tuleb küll tunnistada, et läbitavate kilomeetrite hulk jääb võrdlemisi tagasihoidlikuks. Nimelt on meie reisisihiks Veibri küla Tartu külje all. Muutujateks on aga aeg ja arheoloogide lood ehk tõlgendused sellesama paiga kohta. Piltpostkaartide haaval avame Veibris tehtud arheoloogilisi töid ja nende tulemusi.
1997. aasta „künnivaresed“
Alustame 1997. aastast, mil Andres Tvauri ja Andres Vindi otsisid künnivareste kombel Suur-Emajõe vasakkaldal Veibris muistse inimese tegevuse jälgi. Miks just seal? Kas see oli kõhutunne või midagi enamat? Arvatavasti nii üht kui teist. Ilmselt oli paik neile silma jäänud mitmel põhjusel. Üks oluline tunnusmärk on kindlasti mageda vee olemasolu. Vesi on ju teadupärast elu allikas. Mainimata ei saa jätta ka „erialast laiskust“: küntud põld lubab muistse inimtegevuse jälgi – kivi- ja savinõukilde – tuvastada võrdlemisi suurelt alalt, ilma et ise peaks labidat maasse lööma. Tulekivist nooleots, mille mehed põllult leidsid, oli ilmne märk inimese kohalolekust minevikus.
Millal täpselt inimene seal toimetas? Arheoloog Aivar Kriiska enam nii „laisk“ ei olnud ning püüdis muistise – nii nimetatakse maastikul olevaid materiaalseid jälgi kunagi elanud inimeste tegevusest – ulatust ja iseloomu selgitada šurfidega. Ei, ta ei sõitnud mööda jõge lainelauaga, vaid kaevas nooleotsa leiukoha ümbrusesse mitu labidalaiust auku. Nii tuli päevavalgele veel käputäis tulekivi- ja savinõukilde, mille põhjal võis öelda, et inimene oli Veibris tegutsenud umbes 4000–5000 aastat tagasi. Tol ajal tavatseti teha savinõusid, mida kaunistati nöörivajutistega. Kes täpselt, kuidas ja kaua Veibris elas – seda kõike ei saa arheoloogiliste uuringuteta öelda. Üks on kindel: leiukoht tähistati arheoloogi kaardil märkega „Nöörkeraamika asustus Eestis“.
2003. aasta – sõdur II maailmasõjast versus „nöörkeraamik“
Õnneks ei jäänud see asustatud punkt üksnes arheoloogi töölauale. Leitud muistised võeti riikliku kaitse alla. See tähendab muinsuskaitse vastutust säilitada see minevikus asustatud paik.
Ühel järjekordsel muistise külastusel leidis muinsuskaitseinspektor Kalle Lange jõekäänakust päikese käes pleekinud inimluid. Kord rahulikult maamullas lebanud säilmed olid nähtavale tulnud pinnasetööde tõttu. Kuidas inimluud sinna sattusid?
Arvatavasti on tegemist II maailmasõjas hukkunu viimse puhkepaigaga. Sellele viitab, et surnu oli võrdlemisi madalas hauas, mis on tavaline sõjaolukorrale. Samuti tõsiasi, et Tartu koos lähiümbrusega olid toona sõjasündmuste keskmes ja sarnaseid haudu oli lähedusest varemgi leitud. Igati loogiline, kas pole?
On ka teine variant. Kuna varasemast oli teada, et paigal asus nöörkeraamika asulakoht (ka siis ei vaevutud kuigi sügavaid haudu kaevama!), püstitasid arheoloogid hüpoteesi, et inimluud kuuluvad kiviaega. Teisisõnu, et need olid „nöörkeraamiku“ luud. Oletusest enamat leid ei võimaldanud.
2006. aasta – päästame, kummutame ja avastame
Seni oli Veibri arheoloogide labidate alt pääsenud. Nüüd aga kannustas lageda taeva alla jäänud inimluude hävimise oht radikaalseid samme astuma. Labidad löödi liiva! Seda Kristiina Johansoni, Tõnno Jonuksi ja Mari Lõhmuse eestvedamisel. Kaevamised iseenesest ei ole ju arheoloogi töö põhisisuks. Küll aga pühitseb eesmärk abinõu. Sel juhtumil oli vaja päästa, mis päästa annab. Ainus viis selleks oli säilmed üles kaevata ja detailselt kirjeldada.
Kahenädalastel kaevamistel kummutati II maailmasõjas hukkunu hüpotees. Haua pealt ja lähiümbrusest koguti rohkesti 11.–13. sajandi savinõude katkeid. Sellest järeldub, et samas paigas, kus surnud maeti, olid inimesed oma argitoimetusi teinud. Esemeid, mida tavaliselt sõjahaudadest leitakse – nööpe, vööpandlaid või žetoone –, hauas ei olnud.
Ühe oodatud sõjamehe asemel satuti hoopis nelja inimese hauale, milles oli täiskasvanu ja kolm last. Mitme surnuga ühishauad on omased just kiviajale (mitte ainult). Sellele, et matmispaik oli kiviaegne, viitas ka hauapanuste puudumine. Varem avastatud nöörkeraamika järgi arvati haud kuuluvat umbes samasse perioodi ehk ligi 5000 aasta tagusesse aega. Täpsema vanusemäärangu saamiseks viidi üks luukild Soome. Vanuse määramiseks kasutati radioaktiivse süsiniku meetodit ja tulemus oli jahmatav. Leitud nelikmatus on vähemalt 6900–7200 aasta vanune. See küttidele või korilastele kuulunud haud on vanim, mis Eesti pinnalt leitud.
Vanima matusepaiga sensatsiooni kõrval leidsid arheoloogid Veibrist veel ühe inimese kämblaluid. Sündis uus hüpotees: tegu on Eesti vanima kalmistuga. See oletus jäi siiski kinnitamata.
2010. aasta suvi – „Tartu lähedalt leiti ühishaud ligi 7000 aasta vanuste luustikega“
Võimalus, et Veibris on tegemist keskmise kiviaja kalmistuga, innustas siinkirjutajaid 2010. aastal paika naasma. Võimaliku kalmistu struktuuri uuriti esialgu koos Tartu Ülikooli geoloogide Jüri Plado ja Alina Tšugaiga. Abiks oli ka georadar. Kahel korral tõlgendasime radaripilti ebatäpselt, mistõttu jäid loodetud haualohud leidmata. Kolmandal korral tabasime aga naelapea pihta.
Päev päeva järel avasime haualohku. Kaevamispäevikut sirvides on tore tõdeda, kuidas olukord kaevandis muutus vahepeal lausa tundidega. Nii võis olla, et päeva algul oli näha vaid kaks luustikku, päeva lõpuks aga juba viis. Kuni hetkeni, mil kogu haud oli välja puhastatud ja selles lebasid kümne mehe säilmed.
Kaevamiste lõppedes olid kõik kümme luustikku ettevaatlikult ja ükshaaval, hambaarstide tööriistu, skalpelle ning pintsleid kasutades haualohust eemaldatud. Nüüd on nende uueks koduks Tartu Ülikooli luuhoidla.
Kõik märgid viitasid sellele, et tegemist on Eesti vanima kalmistu järjekordse matusega. Varem leitud nelikmatusega võrreldes leidus sarnasusi: mõlema puhul puudusid kaasapandud esemed ning meeste kasv oli hilisemate perioodide jaoks ebatavaliselt suur. Loomulikult toetas seda kõike ka meie usk, et kaevame just 7000 aasta vanuseid säilmeid. Samas hakkas kaevamiste edenedes närima kahtlus. Nii mitmeltki luult leidsime teravaid ja puhtaid lõikejälgi. Kas kiviriistadega on võimalik midagi sellist teha?
2010. aasta talv – sõjahaud leitud!
Luust võetud proov ja selle radiosüsiniku dateering lükkasid kõik eelneva ümber. Massihaud ei ole 7000, vaid hoopis 700 aastat vana ehk kuulub 13. sajandisse.
Ootamatused dateeringute juures ja esemete puudumine hauas ei tähendanud uurimise lõppu. Matusele tuli läheneda teise nurga alt. Osteoloog teab kõike inimkeha umbes 206 luu kohta. Ta suutis skelettidelt välja lugeda, et sellesse hauda oli maetud kümme 25–50aastast meest. Need mehed olid oma elu jooksul talunud rasket füüsilist koormust. Sellele viitavad liigeste kulumine ehk osteoartroos ning lülisambatraumad, lülivaheketta songad ja selgroolülide kompressioonmurrud.
Sealjuures ei surnud need mehed loomulikku surma. Nüüdisajaga võrreldes on õigustatud küsimus, et palju neid mehi tänapäevalgi nii väga vanadusse sureb. Ent ka terviserike polnud nende surma põhjuseks. Nimelt olid ligi pooltel luustikel nähtavad vägivallatunnused. Terariista löögijälgi oli koljudel, rohkelt jäsemetel ja rindkere piirkonnas. Ühe brutaalsema pildi võib kokku panna kaelalülil oleva lõikejälje põhjal ehk lihtsamini väljendudes – sellel mehel löödi pea maha.
Silm silma vastu
Luudel olevad vigastused lubavad minna sammukese kaugemale. Need aitavad kokku panna pildi lahingusituatsioonist.
Ühel 40–45aastasel mehel olid märkimisväärsed vägivallatunnused koljul ja vasakul abaluul. Mehe oli teinud relvituks teda selja tagant tabanud nool, mis oli tema vasakusse abaluusse kinni jäänud. (Noolt me ei leidnud, ilmselt olid selle kas vastased või matjad surnukehast eemaldanud.) Seejärel löödi õhukese ja vaheda teraga mõõgaga sügav haav läbi tema ajukolju. Löök oli tulnud vasakult küljelt ülalt. See käsivõitluses antud löök oli surmav.
Mitu piltpostkaarti veel?
Üks paik ei peagi end avama kohe ja korraga. Nii jääb järgmistekski reisideks avastamisrõõmu. Ka Veibri puhul on veel palju avastamata. Kes nad olid, need kümme meest? Omad või võõrad? Millise ajaloolise sündmuse käigus nad hukkusid? Kes nad mattis? Vastuseta küsimusi on ka varem avastatud küttide-korilaste nelikmatuse kohta. Lood minevikus elanud inimestest sünnivadki julgetele hüpoteesidele kinnitust leides või neid ümber lükates. Meie retk sellel teel jätkub, sest avastada on veel palju. Võite uusi piltpostkaarte ootama jääda.
Lisa kommentaar