NEOLIITIKUM (5000-1500 aastat e.Kr.)

Neoliitikumi ehk noorema kiviaja algust markeerivaks nähtuseks peetakse Eestis nagu mitmel pool mujalgi Põhja- ja Ida-Euroopas keraamika kasutuselevõttu, eristudes niiviisi nendest piirkondadest, kus neoliitikumi mõiste on seotud üleminekuga viljelusmajandusele. Majandusmuutustel põhineva periodiseeringu kohaselt võiks neolitiseerumisest Eestis rääkida alles meie poolt kasutatava kiviaja kronoloogia kõige hilisemas järgus, mistõttu mõnikord kasutatakse sellele eelnenud keraamikaga kiviaja kohta edasi mesoliitikumi nimetust või termineid subneoliitikum ja metsavööndi neoliitikum.

Eesti neoliitikum jaguneb neljaks arheoloogilis-kultuuriliseks etapiks: (1) Narva, (2) tüüpilise ja (3) hilise kammkeraamika ning (4) nöörkeraamika kultuur. Neist esimesed kolm on püügimajanduslikud ja sellest tingitult sarnase asustusviisiga. Selleaegsed asulakohad paiknesid veekogude ääres, sealhulgas isegi mererannas peaaegu vahetult vee ääres. Sisemaal on tegeldud peamiselt metsloomade jahtimise, kalapüügi ja korilusega, rannikul lisandub hülgepüük. Narva kultuur (algus u. 5000 aastat e.Kr.) jätkab ilmset mesoliitilist Kunda kultuuri traditsiooni, mis seletab sarnasust luu- ja kiviesemetes. Viimaste puhul on valdavalt tegemist kohalike kivimitega. Suuresti uus ja omanäoline esemekompleks ilmub Eesti alale tüüpilise kammkeraamika kultuuriga (algus u. 4200 aastat e.Kr.). Selle perioodi kivikasutuses annab tooni Volga ülemjooksult pärinev tulekivi. Laialdastele kontaktidele osutavad samuti Läti ja Leedu alalt pärit merevaigu ning Karjala kiltkivi kasutamine. Tüüpilise kammkeraamika leviku on tinginud arvatavasti mingi tugeva välisinnovatsiooni translokatsioon kohalikku elanikkonda, millega võis kaasneda ka uusasukaid väljastpoolt Narva kultuuri areaali. Selle etapiga seostuvad esimesed kindlat dateeritud hauad. Maetud on asulate territooriumile maapinda süvendatud haudadesse selili siruli asendis koos mõningate panustega. Hilise kammkeraamika kultuur (algus u. 3600 aastat e.Kr.) jätkab tüüpilise kammkeraamika kultuuri traditsiooni, kuid eelkõige keraamikas on see tugevasti muundunud ja piirkondlike erijoontega. Kuna savinõudel on jooni, mis esinesid narva tüüpi keraamikal ja üldjoontes kattuvad ka lokaalrühmad, siis on oletatud, et see kajastab kahe kultuuritraditsiooni lõplikku segunemist. Hilise kammkeraamika kultuuri kõrvale on hilisneoliitkumis tekkinud uus nähtus – nöörkeraamika kultuur (algus u. 3100 aastat. e.Kr.). See eristub teistest neoliitilistest kultuuridest keraamika, esemekompleksi, matmiskombestiku ja asustusstrateegia poolest ning on esimene viljelusmajanduslik asustusetapp Eesti esiajaloos. Nöörkeraamikute asustus ei olnud veesidusline ning rajatud on eluasemetest eemal paiknevaid matmispaiku, kuhu surnud sängitati kägardatult külili asendis.

Suurem osa leidudest on kogutud asulatest arheoloogiliste kaevamiste tulemusel, mõnevõrra on leide ka matmispaikadest ja osa juhuslikult saadud esemete leiukontekst on ebaselge. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Neoliitiline keraamika jaguneb neljaks tüübiks, millest igaüks seondub samanimelise arheoloogilise kultuuriga: (1) narva tüüpi keraamika, (2) tüüpiline ja (3) hiline kammkeraamika ning (4) nöörkeraamika. Teine arvukas leiuliik on lõhestustehnikas valmistatud väikesed kiviesemed ja eriti nende tootmisjäägid. Erandiks on siin vaid nöörkeraamika kultuur, kus väiketööriistade osa on märksa väiksem. Peamiseks toormeks on neile olnud tulekivi ja kvarts, olenevalt looduslikust kättesaadavusest ja vahetuse aktiivsusest. Tööriistade hulgas eristatakse visuaalse vaatlusega kindlakstehtavaid teisese töötlusega lõhestustehnikas väikeesemeid. Kõige arvukamaks leiuliigiks neist on kõõvitsad, järgnevad uuritsad ja noad, vähem on puure ja teisi tööriistu. Esineb ka kombineeritud tööriistu, näiteks kõõvitsuuritsaid jms. Kivitöötlemiseks  kasutatud tööriistadest on kõige sagedasemaks leiuks lihvimiskivid. Sageli on töö- ja tarbeesemeid tehtud luust ja sarvest. Rohkesti on leitud mitmesuguseid naaskleid ja teravikke. Raieriistad, silmata kivikirved ja -talvad, on tehtud valdavalt mitmesugustest kristalsetest kivimitest, kammkeraamika perioodidel ka kiltkividest ning luust ja sarvest. Luust on tehtud ka peitleid, mis on talbadest kitsama tööteraga. Nöörkeraamika kultuuris esineb väheseid tulekivist raieriistu. Omaette rühma moodustavad silmaga kivikirved, mille hulgas domineerivad nn. venekujulised kivikirved ja tüpoloogiliselt huvipakkuvad on lameselgsed kirved. Jahi- ja kalastustarvetest on leitud tulekivist, kiltkivist ja luust nooleotsi, tulekivist ja luust odaotsi, luust pistodasid, luust ahingu-  ja harpuuniotsi, õngekonkse, õnge- ja võrguraskusi. Leitud on ka ehteid, seajuure sageli hauapanustena. Levinuimaks on rõivaste küljes või kaelas kantud mitmesugused ripatsid ja helmed, mis on tehtud hammastest ja luust, kivist ja merevaigust. Neoliitilistest muististest on leitud ka luust, merevaigust ja savist voolitud pisiplastikat.
 

Kirjandust.

Jaanits, L. Jooni kiviaja uskumustest. — Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis II. Tallinn 1961, 5-70.
Jaanits, L. Kultuuri arengupidevusest Eestis üleminekul keskmiselt nooremale kiviajale. — Studia archaeologica in memoriam Harri Moora. Tallinn 1970, 81-87.
Jaanits, L. Neoliitilised asulad Eesti NSV territooriumil. — Muistsed asulad ja linnused. Arheoloogiline kogumik I. Tallinn 1955, 176-201.
Jaanits, L. Venekirveste kultuuri asulatest Eestis. — Pronksiajast varase feodalismini. Uurimusi Baltimaade ja naaberalade arheoloogiast. Tallinn 1966, 60-66.
Jaanits, L. Über die estnischen Bootäxte vom Karlova-Typus. — Finskt Museum 1971, Hagelund 1973, 78, 46-76.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Kriiska, A. Kroodi ja Vihasoo III asula Eesti varaneoliitiliste kultuurirühmade kontekstis. — Eesti Arheoloogia Ajakiri, 1997, 1, 7-25.
Kriiska, A. Narva jõe alamjooksu ala neoliitiline keraamika. — Muinasaja teadus 3. Eesti arheoloogia historiograafilisi, teoreetilisi ja kultuuriajaloolisi aspekte. Tallinn 1995, 54-115.
Kriiska, A. Viron rannikkoalueen asutus ja pyyntikulttuurin erikoistuminen kivikaudella. — Muinaistutkija, 4, 1996, 1-6.
Lõugas, L., Kriiska, A., Moora, H. Coastal Adaptation and Marine Exploitation of the Island Hiiumaa, Estonia, During the Stone Age with Special Emphasis on the Kõpu I Site. — Landscape and Life. Studies in honour of Urve Miller. PACT 50. Rixensart, RACT Belgium 1996, 197-211.

Narva tüüpi keraamika