Merevaik levis Eesti alal tüüpilise kammkeraamika kultuuriga keskneoliitikumis ja selle kasutamine on jätkunud aktiivselt kiviaja lõpuni. Töödeldud merevaigust enamuse moodustavad ripatsid. Neist omakorda on kõige arvukamalt õhukesi plaatjad geomeetrilise kujuga eksemplare. Enamus sellistest ripatsitest on kujult nelinurksed ja kahelt poolt sissepuuritud aukudega. On ka massiivsemaid ja paksemaid variante. Küllaltki sagedased on ka merevaikrõngad, millesse on samuti puuritud augud. Võib esineda ornamenti. Helmestest on leitud V-kujulise auguga nööphelmeid ja silindrikujulisi toruhelmeid. Ripatsina on võidud kanda ka mõningaid merevaikfiguure.
 

Kirjandust.

Jaanits, L. Jooni kiviaja uskumustest. — Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis II. Tallinn 1961, 5-70.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.