ROOMA RAUAAEG (50 - 450 AD)
 

Rooma impeeriumi mõju ulatus kaugele üle riigi tegelike piiride ja ei jätnud puutumata ka Läänemere äärseid alasid, mistõttu I aastatuhande esimest poolt nimetatakse siin rooma rauaajaks. Periood jaguneb kaheks: vanem (50-200 AD) ja noorem rooma rauaaeg (200-450 AD). Eestini on Rooma riigi mõju ulatunud siiski ainult kaudselt, läbi paljude vahendajate, ning materiaalses kultuuris on selle kajastajaks vaid vähesed rooma mündid, Kavastu rabast leitud pronkslamp ja mõned ehted. Vaadeldaval perioodil tegi taas muutusi läbi matmisviis. Arvatavasti Kirde-Eestis kujunes välja mitmeosaline nelinurkne kivikalmevorm – nn. klassikaliselt liitunud tarandkalmed, mida peagi on hakatud rajama ka mujal, nii et rooma rauaaja teisel poolel on valdaval osal Eesti alast maetud tarandkalmetesse. Erandlik on Valklast leitud skandinaaviapärane bautakivikalmistu. Üle kogu maa tuntakse peaaegu poolt tuhandet tarandkalmet, millest suurem osa on saanud alguse just rooma rauaajal. Domineeriv oli põletusmatmine. Teada on ka asulakohti, kuid võrreldes kalmetega on neid seni vähe uuritud. Ilmselt jätkus sellel perioodil maaharimise intensiivistumine ja on mitmeid arheoloogilisi ja palünoloogilisi andmeid väetatavatest põlispõldudest. Linnuste puudumine ja relvade äärmine vähesus hauapanustes osutab ühiskondlike suhete stabiilsusele.

Suurem osa leide pärinevad kivikalmetest. Mõnevõrra on esemeid ka asulakohtadelt, samuti tuntakse rooma rauaajast peamiselt ehetest, harvem müntidest, relvadest või tööriistadest koosnevaid peitleide; osa juhuslikult saadud esemete leiukontekst on ebaselge. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, raudnaaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, kolm luust, sarvest ja rauast kammi, ovaalseid tuluskive, värtnaketru jms. Relvi on leitud väga vähe, vaid mõni odaots, neli mõõka või selle katket ja üksikuid kilbiosi. Märksa mitmekesisem, eriti nooremal rooma rauaajal, on ehete sortiment. Need on kõige olulisemad ja levinumad hauapanused tarandkalmetes. Tuntakse metallist ehtenõelu, rohkesti erinevaid sõlgi, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid ning kaelakeede (helmed, ripatsid jms.) ja vööde osi.

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lang, V. Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Tallinn 1993.
Lang, V. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti  Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. — Muinasaja teadus 4. Tallinn 1996.
Lang, V. Tallinna ümbruse tarandkalmed. — Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 36, 2, 1987, 190-206.
Laul, S. Jaagupi tarandkalme Elva rajoonis. — Muistsed kalmed ja aarded. Arheoloogiline kogumik II. Tallinn 1962, 13-57.
Laul, S., Tõnisson, E. Muistsete sirpide ja vikatite kujunemisloost Eestis. — Muinasaja teadus 1. Arheoloogiline kogumik. Tallinn 1991, 45-65.
Ligi, P. Ühiskondlikest oludest Eesti alal hilispronksi- ja rauaajal. — Muinasaja teadus 3. Eesti arheoloogia historiograafilisi, teoreetilisi ja kultuuriajaloolisi aspekte. Tallinn 1995, 182-270.
Moora, H. Die Eisenzeit in Lettland bis etwa 500 N. Chr. — Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXIX. Tartu 1938.
Moora, T. Tarbja kivikalme Paide lähedal ja Põhja-Eesti tarandkalmete keraamika. — Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, XVI köide. Ühiskonnateadused, 3, 1967, 280-301.
Tallgren, A. M. Zur Archäologie Eestis I. Vom Anfang der Besiedlung bis etwa 500 n. Chr. Acta et Commentationes Universitatis Dorpatensis B III 6. Dorpat 1922.

 

Savinõud