Keraamika jätkas rooma rauaajal põhiliselt varasemaid traditsioone, milles eristub jäme- ja peenkeraamika. Jämekeraamilised nõud on rohke kivipurruga kaksikkoonilise kujuga nivendilised, harvemini silindri-  või ämbrikujulised potid. Nõude pinnad on tasandatud, nõrgalt riibitud või tekstiiliga sissepressitud jäljega, üldjuhul ornamendita. Peenkeraamilised nõud on tehtud üldiselt peenema mineraalse lisandiga segatud savist, kuigi perioodi esimesel poolel on lisand peen- ja jämekeraamikal küllaltki sarnane. Need on väikesed kausid või potid, millel võib olla nivendiline võrikuosa. Pinnad on tasandatud,  silutud või lihvitud. Ornamenti — täkkeid ja sooni nõude ülaosas ja serval, esineb suhteliselt harva. Keraamikas on piirkondlikke ja kronoloogilisi erinevusi. Rooma rauaaja teisel poolel on täheldatav savinõude kvaliteedi märgatav tõus, mille aluseks on peetud välisinnovatsioone.

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lang, V. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. – Muinasaja teadus 4. Tallinn 1996.
Lang, V. Ühe savinõutüübi ajaloost Loode-Eestis. – Muinasaja teadus 1. Arheoloogiline kogumik. Tallinn 1991, 45-65.
Moora, T. Tarbja kivikalme Paide lähedal ja Põhja-Eesti tarandkalmete keraamika. –  Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, XVI köide. Ühiskonnateadused, 3, 1967, 280-301.