Hauapanustena ja peitleidudena on saadud mitmelt poolt rooma rauaaegseid kaelavõrusid. Arvukaimaks on 16 kaelavõruga Mustmätta  peitleid. Peitleidude osakaal ja naabermaade analoogid on andnud alust oletada, et kaelavõrudel oli lisaks ehtefunktsioonile ka kultuslik ja ühiskondlikku staatust markeeriv tähendus.  Enamik kaelavõrusid esindavad batipäraseid vorme. Lihtsamatest kaelavõrudest esineb laiade, lamekumera ristlõikega, mõnikord ka pikiharjaliste otsaplaatidega võrusid.  Nende võrude otsad võivad olla nii vaheliti kui ka haagi ja aasaga suletavad. Plaatidel esineb ornamenti. Leitud on samuti mõned sellised hõbedast importvõrud. Külaltki arvukalt on leitud  seenekujuliste otstega kaelavõrusid. Võru kaar võib olla ümmarguse või rombikujulise ristlõikega, ka tordeeritud. Esineb joonornamenti. Haagi ja aasaga suletavad kaelavõrud on tavaliselt paksenevate, lihtsate ja suhteliselt kaugele tagasimässitud otstega. Tähelepanuväärseimad on massiivsete pasunakujuliste  otstega kaelavõrud. Need on sageli, eriti otstelt, ornamenditud kuuseoksmotiivis, siksakis või sirgete soontega ning  silmakestega. Erandlik, püstiste massiivsete pasunotsadega kaelavõru on leitud Metskülast. On ka emailiga kaunistatud ketasotsdega võrusid ja perioodi lõpust pärinevad paar paksenevate vaheliti otstega kaelavõru.
 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lang, V. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. — Muinasaja teadus 4. Tallinn 1996.
Moora, H. Die Eisenzeit in Lettland bis etwa 500 N. Chr. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXIX. Tartu 1938.