Keskmine rauaaeg hõlmab kahte perioodi: rahvasterännuaeg (450-700 AD) ja eelviikingiaeg (700-850 AD). Aset leidsid mitmed muutused. Kasutusele võeti uus kivikalmetüüp — nn. kivivarekalmed, millel erinevalt varasematest tarandkalmetest puudub kindel sisekonstruktsioon. Enamasti on neisse maetud põletatult, kuid on leitud ka laibamatuseid. Rahvasterännuajast on neid teada siiski vähe (Proosa, Paju), kuid seda silmatorkavam on hauapanuste, sealhulgas skandinaavia importesemete ja relvade rohkus. Mitmel pool maeti edasi ka vanadesse tarandkalmetesse, kuid uusi tarandeid enam ei ehitatud. Kagu- ja Kirde-Eestis hakati matma ümaratesse või piklikesse liivakääbastesse. Praeguseks tuntakse üle tuhande üksikkääpa ligi 140 kääbaskalmistus. Enam kui varasematest rauaaja perioodidest on teada ja uuritud intensiivse ja ulatusliku kultuurkihiga asulakohti. Tulemuste põhjal on oletatud, et kompaktsed külad hakkasidki tekkima valdavalt alles keskmisel rauaajal. Maapinnal nähtavatest põllusüsteemidest kuuluvad keskmisse rauaaega osa põllukivihunnikute välju ja arvatavasti varasemad ribapõllud, võimalik, et ka osa lapipõlde. Uueks jooneks on linnuste rajamine, eriti eelviikingiajal. Selleaegset kultuurkihti või leide on täheldatud enam kui viiekümnel linnusel. Perioodile on iseloomulik nn. linnus-asula süsteem, mis koosnes linnusest ja selle ümbruses paiknevast avaasulast. Rohkesti on teada keskmise rauaaja peitleide — relvade, tööriistade ja ehete (sealhulgas ka väärismetallist) kogumeid. Saksa kroonikates ja skandinaavia saagades on ka mõningaid kirjalikke teateid Eesti ala kohta keskmisel rauaajal. Enamik leide on saadud linnustest
ja asulatest, sealhulgas peaaegu täielikult läbi uuritud Rõuge
linnuselt ja ulatuslikult kaevatud asulakohalt selle linnuse lähedal.
Mõnevõrra on esemeid kalmetest ja peitleidudest ning on ka
üksik- ja juhuleide. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud.
Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja
silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, naaskleid, pintsette,
kääre ja õmblusnõelu, sarvkamm, jms. Relvadest
on saadud odaotsi, nooleotsi, mõõku, võitlusnuge ja
kilpide osi (kuplaid, käepidemeid, naaste). Enamik relvadest pärineb
Alulinna, Kirimäe ja Rikassaare peitleiust. Ehetest lisanduvad loendisse
metallist ehtenõelad, sõled, kaela- ja käevõrud,
sõrmused ning kaelakeede (helmed, ripatsid jms.), vööde
ja rõivaste osad. Ehted jätkavad suuresti rooma rauaaegseid
vorme ja on üpris rahvusvahelise ilmega.
Kirjandust. Jaanits, L., Laul,
S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn
1982.
|
![]() |