Keskmisel rauaajal on kantud pronksist ja hõbedast käevõrusid, mille eeskujud pärinevad peamiselt balti aladelt. Rohkesti on leitud jämenevate otstega võrusid. Need on kuusnurkse, teravovaalse, trapetsi- või rombikujulise ristlõikega ja sageli kaunistatud. Ornament jaotub üldiselt tahkude kaupa ja koosneb peamiselt ringidest, lipsukestest, rombidest või kolmnurkadest. Iseloomulikud on motiivide vööndid ja kokkujooksvad read, tihti esineb siksakki. Mõnikord on käevõrude otstes pikirenn. Teine enamlevinud tüüp on kolmnurkse ristlõikega massiivsed keskharja ja äärerantidega võrud. Need on sageli hõbedast. Osa neist on kaunistatud ringide, poolringide ja täketega. Kasutati ka spiraalvõrusid ja laiemaid õhukesi lameda, lamekumera või pikiharjaga käevõrusid. Need on otstelt, harvem kogu pinnalt kaunistatud täis- ja poolsilmade, täkete ning joontega. Eelviikingiajal levisid Soome alade eeskujul Eesti põhjapoolses osas õhukesed õõneskumera ristlõike ja laienevate otstega käevõrud , mis olid kaunistatud rombide ning rist- ja põiksoontega.
 
Kirjandust. 

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lang, V. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. — Muinasaja teadus 4. Tallinn 1996.