Keskmise rauaaja relvadest on kõige rohkem leitud mitmesuguseid odaotsi, millest enamik pärineb peitleidusest. Ligi paarisaja otsiku hulgas on erinevaid tüüpe, mis on üldiselt levinud kogu Läänemere ruumis. Valdavalt on odaotsad putkega, harvem rootsuga. Rahvasterännuajal kasutati esileulatuvate nurkadega ristlõikelt rombikujulise lehega ning suhteliselt pika ja laia putkega odaotsi. Eelviikingiajast on teada esileulatuvate nurkadega ja pika, ovaalse, sageli harjalise lehega odaotsi, pajulehekujulise kitsa ovaalse, ristlõikelt rombikujulise lehega odaotsi ning pika putke ja lühikese kolmnurkse, mõnikord kisulise lehega soomepäraseid odaotsi. Selleaegsed rootsuga odaotsad on teravovaalse lehega. Leht on rombja või ovaalse, roots nelinurkse ristlõikega. Viskeodaotsad on väiksemad ja üldiselt rootsuga. Nende hulgas on teravovaalse lehega, mõnikord kisulisi  otsikuid, mida perioodi lõpus on hakatud rootsult tordeerima. 
 

Kirjandust. 

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Mandel, M., Tamla, T.  Rikassaare relvaleid. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 2, 28,  1977, 158-164.