VÕITLUSNOAD

Kuigi üksikuid võitlusnuge on teada ka juba varasemast ajast, seondub nende laiem kasutuselevõtt siiski alles keskmise rauaajaga. Neid on saadud peamiselt peitleidudest ja kivikalmetest. Relvana on kasutatud tavaliselt 20-30 cm pikkuseid tugevaid ühtlase teramikuga nuge. Peroodile on iseloomulikud kergelt kumera selja ja laiema, maksimaalne laius teramiku keskel või sellest veidi rootsu pool, tipu suunas kitseneva teramikuga noad. Rootsul võib esineda raudplekist rõngas või  otsal paksendit. Noa seljapoolse osa külgedel esineb sooni. Eelviikingiajal olid  kasutusel importesemetena soome tüüpi sirge selja ja kumera, keskelt laieneva teraga võitlusnoad. Paar sellist nuga on leitud Lehmja-Loo III kivikalmest. 
 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Mandel, M. Võitlusnuga muinaseestlaste relvastuses. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 26, 3, 1977, 236-255.

Võitlusnoad Rikassaare peitleiust
Keskmine rauaaeg Kilpide osad