Viimane, Valdai jääaeg kestis umbes 120000–10000 aastat tagasi ning selle mandriliustik ulatus vaid osaliselt Poola aladele. Seetõttu jäi riigi lõunaosa jää purustavast mõjust puutumata. Tänu sellele ongi seal vanema kiviaja leiud hästi säilinud, sh mammutiluud. Et näha ja ka omal nahal kogeda, kuidas mammutiluid ja teisi iidvanu leide välja kaevatakse, käisin 2012. aasta suvel Krakówis.
Krakówi linnas, Spadzista tänava ümbrusest on mammutiluid leitud ning teaduslikult kaevatud ja uuritud juba alates 1960. aastatest. Ka tänavu võis seal silmata gruppi arheolooge ja tudengeid, kes usinalt, kühvlid käes ja terav pilk silmis, liivast pinnast kaevasid.
Tegemist oli paigaga, kus umbes 27000 aastat tagasi kütiti ning tükeldati mammuteid. Vähemal määral leidus ka teiste loomade, näiteks polaarrebaste luid, mis viitavad soojade rebasenahkade kasutamisele. Samas lähedal paiknev kõrgendikuserv oli mammutiküttidele soodne paik: sinna aeti loomad lõksu ning seejärel nad surmati. Mammutite tükeldamisest ja tõenäoliselt ka liha osalisest toiduks tarvitamisest on sealses pehmes liivas (nn lössis) säilinud luufragmente, tulekivist tööriistade katkeid ning söelaike.
Mõnekümne sentimeetri paksune kultuurkiht sisaldas üsna palju mainitud leide. Iga natukese aja tagant tõstis mõni arheoloogiatudeng pead ja hüüatas: „Tulekivi!“ või „Luu!“ Seejärel fikseeriti leiu asukoht, suleti leid sildistatud kotikesse ning kirjutati kõik leiuandmed hoolikalt üles.
Minule anti naljaga pooleks ülesanne leida mammuti purihammas. Tõsi, käsu peale ei ole võimalik maa seest vajalikku leidu välja kaevata, kuid asusin siiski oma ülesannet täitma. Miks just purihammast? Sest hambad säilivad maa sees kõige paremini ning annavad kord elanud looma kohta kõige rohkem infot. Mitmekümne tuhande aasta vanune mammutihammas võib isegi uurimiseks vajalikku DNAd sisaldada.
Kaevata oli väga meeldiv: ilm oli ilus, pinnas mõnusalt pehme, seltskond tore ning avastusi tuli rohkesti. Leidsin küll väiksemaid ja suuremaid luu- ja võhatükikesi ning tulekivikilde, kuid purihammast mitte. Lõpuks, viimasel tööpäeval sattus mulle kätte üks imeliku kujuga hambafragment. Algul ei osanud ma seda mammuti omaks pidadagi, kuid kaevandi juhataja kinnitas, et see on tükk mammuti purihambast. Kuigi tegemist oli vaid väikese fragmendiga, olin oma leiu üle väga õnnelik.
Krakowist leitud mammutiluud kuulusid karvasele mammutile (Mammuthus primigenius). Tänu tervetele skelettidele ning Siberi igikeltsast leitud mammutimuumiatele teame üsna täpselt nende loomade välimuse, elutegevuse ning neid ümbritsenud keskkonna kohta.
Kes olid mammutikütid ja kuidas nad välja nägid? Sellest saab aimu Krakówi arheoloogiamuuseumi külastades.
Kuigi Eestist on mammutileide vaid kolmekümne ringis, on need siiski osake meie ala ajaloost. Olles kursis lõuna pool tehtava uurimistööga, saame oletada, missugune võis olla siinne keskkond ajal, mil ringi liikusid suured mammutikarjad.
Lisa kommentaar