Haruldane sõjanuiapea Hargla Tammekülast

2008. aasta suvel leiti ansambli Metsatöll trummari Marko Atso Harglas Tammekülas asuva talu õuelt pronksist nuiapea, mille sarnaseid pole Eestist varem avastatud.

Ain_M2esalu_Haruldane_S6januiapea_Hargla_Tammekylast_1Haruldane nuiapea tuli päevavalgele maapinna planeerimistööde käigus mulla seest. Leiukoha ümbruses aga puudub arheoloogiline kultuurkiht, mis võiks jutustada selle salapärase relva lugu. Seetõttu tuleb eseme analüüsimiseks kasutada mujalt saadud teavet: sarnaseid nuiapäid, kunstiteoseid ja kirjalikke allikaid.

Venemaalt leitud seda tüüpi nuiapeade kohta märgitakse, et nende pronksist korpuse sisemus oli täidetud pliiga. Tammeküla eksemplar on siiski tühi, mistõttu ka suhteliselt tagasihoidliku kaaluga – vaid 184,7 grammi.

Relv või võimusümbol
Löögijäljed Hargla Tammeküla sõjanuia suurtel nukkidel annavad tunnistust tõsiasjast, et seda kasutati relvana. Ebaühtlasemalt ja vähem on kulunud väiksemad nupud, mõnevõrra rohkem on kulunud suurtest nukkidest ühel pool asuvad nupud.

Tõenäoliselt näitab see, kuidas asetses nuiapea 60–80 cm pikkuse puuvarre otsas. Kui nuiaga lõi peamiselt ratsanik ja esmajoones vastu jalameeste kiivreid, kulusid rohkem ülalpool asunud nupud. Kui aga nuia valdajaks oli jalgsi võitlev sõdalane, võisid tema antud hoopide tagajärjel kuluda enam hoopis alumised nupud.Ain_M2esalu_Haruldane_S6januiapea_Hargla_Tammekylast_2

Mitmed relvaajaloolased, kes on käsitlenud 11.–13. sajandi metallpeadega nuiasid, rõhutavad, et need olid kasutusel küll relvadena, aga samas võisid olla ka kõrgemat staatust näitavad võimusümbolid.

Eesti arheoloogiliste leidude seas tunti seni vaid kolme metallist nuiapead (joon 3), mis meenutavad äralõigatud ehk n-ö fassetitud nurkadega kuupi. Selliste nuiapeade välimus näitab, et ka neid kasutati relvadena. Esemete leiukontekst viitab võimalusele, et tegu võis olla ühtlasi kõrgema staatusega isiku võimusümboliga.
Fassetitud nurkadega sõjanuia on kujutatud Saaremaal Karja kiriku skulptuuril (joon 4). Ühe hüpoteesi järgi kujutatakse sellel Püha Nikolausega seotud imetegu, mille põhjal tõi Nikolaus koju tagasi paganliku üliku juurde veinikallajaks röövitud nooruki.
Helen Bome ja Kersti Markuse arvates võib kujutatud nuiamees sümboliseerida kohalikku vanemat, kes oli oma poja võõrsilt tagasi saanud. Seega võib mehe käes olev nui kujutada ka Saaremaa üliku võimutähist. Karja kiriku ehitamise ja skulptuuride valmimise ajana on viimasel ajal välja pakutud aastaid 1262–1285.

Sõjanuiasid märgitakse veel 14. sajandi teisel poolel Tallinnas koostatud kahes dokumendis, linnamüüritornide pealike ja neile eraldatud relvade nimekirjas. RelvAin_M2esalu_Haruldane_S6januiapea_Hargla_Tammekylast_5adest märgitakse siiski üksnes nuiasid ja ambe.

Ammud olid sel ajal linnade kaitsmisel kõige olulisemad relvad. Nuia kui sõjariista hädavajalikkus keskaegses linnamüüritornis on aga vägagi küsitav. Kas ei võinud nuiad sümboliseerida hoopis tornipealikele antud võimu? Tornipealik pidi ilmselt peale oma torni organiseerima ka teatud linnamüürilõigu kaitset. Nõnda oli tal täita tähtis roll ja ta pidi olema kõigile äratuntav. Tegemist on siiski üksnes hüpoteesiga, mida nappide allikate põhjal pole võimalik tõestada.

Kes oli see meister?

Rootsist on leitud üks üpris omapärane sõjanui, millel esinevad sellele nuiatüübile iseloomulikud elemendid, kuid ühel küljel on aga kujutatud mehe nägu (joon 5). Nuia valmistaja võis eeskuju võtta ühelt teiselt, veelgi rohkemate kaunistustega nuiatüübilt, mille üksikuid esindajaid on leitud peamiselt Skandinaaviast ja Inglismaalt.

Viimaste seas torkab silma Ahvenamaalt leitud eksemplar, mis on jõudnud isegi postmargile (joon 6). Margil on nuia pinnalaotus. Sellel kujutatud mehi tahaks esmapilgul seostada 12.–13. sajandi rõngasrüüsid kandvate ristisõdijatega, kes annavad mingit vannet. Seevastu margi esiplaanil olev mees tundub olevat munk.

Naabermaade leidude dateeringute põhjal võib arvata, et Tammeküla sõjanui pärineb samuti 12. või 13. sajandist. Raskem on kindlaks teha eseme valmistamiskohta.

Ain_M2esalu_Haruldane_S6januiapea_Hargla_Tammekylast_6Pronksivalamise asjatundjate hinnangul on selle teinud väga heade oskuste ja kogemustega meister. Kuna seda tüüpi nuiapäid on seni kõige arvukamalt leitud Venemaalt, võib esialgu oletada, et ka Tammekülast leitud eksemplar on seal valmistatud.

Samas pole usutav, et Tammeküla nuiapea oleks ostetud Venemaalt mõne linna turult. Seni avaldatud nuiapeade joonistelt ja fotodelt torkab silma, et suurel osal arheoloogide poolt ühe tüübi alla paigutatud nuiapeadel on detailides ja kaunistustes siiski märgatavaid erinevusi. Selle põhjal võib oletada, et põhiosa neist pole valmistatud kindla eeskuju järgi ega mitu tükki järjest.

Kõne alla tuleb võimalus, et osav meister tegi nuiapäid üksikeksemplaridena ja üksnes siis, kui mõni ülik oli esitanud tellimuse. Seda oletust toetab fakt, et võrreldes teiste relvadega, nagu odaotsad, sõjakirved ja mõõgad, mille hulgas kohtab ka detailides väga sarnaseid eksemplare, on pronksist nuiapead siiski suhteliselt erinevad ja igal pool küllaltki harvaesinevad leiud.

Sõjanuia Eestisse sattumise küsimuses saab välja pakkuda üksnes oletusi. Näiteks võis nuia kaotada keegi Vene ülik 12.–13. sajandil Kagu-Eestisse tehtud sõjakäigul või ehk pudenes see tema vöölt põgenemise ajal. Kui aga mõnel siinsel vanemal oli näiteks perekondlikke kontakte mõne Vene ülikuga, siis võis see nuiapea siia jõuda ka kingitusena.

Analoogsed leiud mujalt

Hargla Tammeküla nuiapea kuulub Anatoli Kirpitšnikovi koostatud tüpoloogia järgi kolmandasse tüüpi. Sinna kuuluvaid nuiapäid on teada vaid veidi üle kahekümne. Neid on sagedamini ette tulnud Vana-Vene riigi aladel (joon 2: 1–3), üksikuid eksemplare on leitud Kaama jõe keskjooksult, omaaegse Volga-Bulgaaria ja tänapäeva Bulgaaria alalt, Ungarist, Poolast ja endiselt Ida-Preisimaalt, Leedust, Lätist, Rootsist ning Soomest.

Kirpitšnikovi nuiapeade klassifikatsioonis sarnanevad nendega ka IV tüübi esindajad, millel on kaheksa väikse nupu asemel püramiidjad nukid (joon 2: 4–6). Teiste elementide poolest on mõlemat tüüpi nuiapead väga sarnased ja lähedane on ka nende levikuala.

Kõige enam on IV tüübi esindajaid leitud Vana-Vene riigi territooriumilt (26 eksemplari), sealjuures arvukamalt esineb neid Kiievimaal. Üksikuid IV tüüpi nuiapäid on leitud Volga-Bulgaariast, Serbiast, Ungarist, Valgevenest, Poolast, Ida-Preisimaalt ja Leedust. Neile lisanduvad veel kolm eksemplari Lätist ja neli Rootsist.

Kirpitšnikov dateeris mõlemad tüübid 12. sajandisse ja 13. sajandi I poolde. Tema arvates valmistati neid peamiselt Lõuna-Vene linnades mongolite sõjakäiguni 1240. aastal. Siiski on Lätist Asote linnuselt ühe IV tüüpi nuiapea katked ja Novgorodist III tüübi esindaja leitud 13. sajandi II poole kultuurikihist. Seega võidi vaadeldavaid esemeid valmistada veidi hiljemgi või olid mõned eksemplarid lihtsalt pikemat aega kasutusel.

Ain_M2esalu_Haruldane_S6januiapea_Hargla_Tammekylast_3

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.