Rubriik: Eesti arheoloog välismaal

  • Rännak Tõva vabariigi ajaloo ja uskumuste keskele

    Vaade, mis jäi südamesse ja iseloomustab minu jaoks kõige paremini Tõvamaad. Foto: Tuuli Kurisoo
    Vaade, mis jäi südamesse ja iseloomustab minu jaoks kõige paremini Tõvamaad. Foto: Tuuli Kurisoo
    Avamistseremooniaks tulid kohale ka kohalikud šamaanid.. ..küll ei toimunud see keskööl ja veri jäi valamata, aga jumalatelt paluti siiski leppimist meie tegevusega. Foto: Tuuli Kurisoo
    Avamistseremooniaks tulid kohale ka kohalikud šamaanid.. ..küll ei toimunud see keskööl ja veri jäi valamata, aga jumalatelt paluti siiski leppimist meie tegevusega. Foto: Tuuli Kurisoo

    Siberis, Aasia geograafilises keskpunktis asuv Tõvamaa on omamoodi paik. Sealsete inimeste igapäevaelu on kujundanud veekogude – eelkõige Jenissei – lähedus, kohati lõputuna näivad mäeahelikud ning kõikjal laiutav stepimaastik. Tuhandeid aastaid on nomaadlus aidanud sealsel rahval ellu jääda. Käsikäes ja ühtmoodi olulisena eksisteerivad budism ja šamanism. Möödunud aasta juunis avanes loo autoril võimalus osaleda Tõva Vabariigis toimunud arheoloogilistest kaevamistest.

    Minu reis Tõvamaale sai teoks Venemaa Geograafia Seltsi vahendusel, kelle kaudu võtsin osa Kõzõl-Kuragino-nimelisest ekspeditsioonist (kestus 2011–2014), mille käigus teostatakse arheoloogilised päästekaevamised muististel, mis jäävad Tõva pealinna Kõzõli ja Krasnojarski piirkonda ühendava rajatava raudtee alla. 2012. aastast alates on tegu rahvusvahelise projektiga ning tudengitest vabatahtlikke kaevajaid värvatakse lisaks Venemaale veel paljudest riikidest. Mina osalesin projekti esimese rahvusvahelise grupi koosseisus.

     

     

    Kaevamiste argipäev. Puhastame hoolega kive. Foto: Julia Somnikova
    Kaevamiste argipäev. Puhastame hoolega kive. Foto: Julia Somnikova

    OLYMPUS DIGITAL CAMERA

    Katkendeid reisipäevikust:

    4. juuni 2012

    Esimese kaevamiste päeva puhul oli äratus kell kuus, mis aga tähendab, et Eestis oli kell üks öösel. Ärkasin suure ootuse ja põnevustundega tänase päeva suhtes. Objektil saime teada, et tegu on pronksiaegsete kivikalmetega. Paari sõnaga selgitati meile kaevamismeetodit ning paluti tööle asuda. Misjärel aga selgus, et minu meeskonnale usaldati kõige tähtsam ülesanne: lähedal olevasse metsatukka oli vaja välikemmerg ehitada. Minu hommikust saadik kestnud elevus kadus hetkega. Tuleb oodata homset, mis loodetavasti toob mu ellu natukene arheoloogiat.

    5. juuni 2012

    Kuuldavasti ei taha tõvalastest valvurid meie laagrit enam valvata. Nad nõuavad šamaanide kohest sekkumist, sest kardavad, et tänu kalmete kaevamisele võivad nad sealsed vaime kohata.

    Tagantjärele tuleb tõdeda, et rohkem selleteemalisi jutte me ei kuule. Ei tea, kas vahetusid valvurid või tehti esivanemate hingedega rahu.

    Täna algasid minu jaoks ka arheoloogilised kaevamised: esimeseks tööülesandeks oli kalme suuremast rohust puhastamine. Töövahendeid esialgu napib, aga loodetavasti on see alguse asi. Kuna kliima on siin kuiv, siis möödus tööpäev mõnusas tolmupilves, rääkimata ligi 40kraadisest temperatuurist ja lagipähe paistvast päikesest. Kodus pidi kuuldavasti olema klassikaline suvine suusailm: sajune ja 17–18 soojapügalat.

    Arheoloogilisest perspektiivist on Tõva väga tuntud paik, tänu kesksele asukohale on alates paleoliitikumist seda loendamatul hulgal rändrahvaid läbinud ning materiaalsesse kultuuri oma jälje jätnud. Nii leidub Tõvas tuhandeid eriilmelisi ja -aegseid kalmeid. Mina kaevasin pronksiaegse Mongun-Taiga kultuuri kivikalmeid (9.–8. saj eKr), mis kuuluvad ühele järjekordsele rändrahvale, kelle eripäraks oli oma surnute matmine ümara põhiplaaniga kivikalmetesse ilma igasuguste esemeteta.

    10. juuni 2012

    Lisaks kaevamistele, mis jätkuvalt esinevad konstruktsiooni, st kalmekivide väljapuhastamises, käisime eile Tõva rahvusmuuseumis, kus külastasime arheoloogia väljapanekut. Muuseum oli hiljuti korda tehtud, püsiekspositsioon tundus üsna värske olevat ja meeldiva üllatusena rääkis tõvalannast giid inglise keelt.

    Kõige kuulsam arheoloogiline periood on seal kandis seotud sküütide asustusega (8.–2. saj eKr). Suur osa arheoloogilisest ekspositsioonist keskendubki nende kultuurile, loomornamendile, ratsavarustusele ja relvadele. Väljapanekul olid leiud kääpast tingliku nimega Aržanis II (7. saj eKr), kust arheoloogid leidsid üle 9300 eseme, millest umbes 5700 olid kullast. Muinasjäänuste hulgas oli ka loendamatul hulgal helmeid. Tegu on perioodi ühe silmapaistvama matusega maailmas.

    Neid leide imetledes tundus uskumatu, kuidas selline asi on üldse võimalik. Jäi mulje, et peaaegu kõik oli tehtud kas kullast või sellega kaunistatud: isegi kuninga püksid olid üleni kullast!

    Tagasivaatavalt tuleb tõdeda, et see mägine maa koos oma looduse ja kultuuriga jäi südamesse. Lisaks olen erialaselt omandanud eriti kõrgetasemelise kalmekivide puhastamise oskuse, sest matused ja leiud jäid paraku teiste vahetuste jaoks.

    ________________________________

    Rohkem infot projekti ja Tõva Vabariigi kohta vt Venemaa Geograafia Seltsi kodulehelt: http://www.rgo.ru/

    Kääpa Aržanis II kohta vt nt Saksamaa Arheoloogia Instituudi kodulehelt:

    Complete excavation of the kurgan Arzhan 2 including an undisturbed royal grave (late 7th century B.C.). http://www.dainst.org/en/project/russian-federation-tuva-arzhan?ft=all

  • Mammutiluude jahil

    Mammutiluude jahil

    Parajasti ollakse keskendunud ühele suuremale luufragmendile, mis on liivases pinnases paistma hakanud.
    Parajasti ollakse keskendunud ühele suuremale luufragmendile, mis on liivases pinnases paistma hakanud. Foto: Lembi Lõugas.

    Viimane, Valdai jääaeg kestis umbes 120000–10000 aastat tagasi ning selle mandriliustik ulatus vaid osaliselt Poola aladele. Seetõttu jäi riigi lõunaosa jää purustavast mõjust puutumata. Tänu sellele ongi seal vanema kiviaja leiud hästi säilinud, sh mammutiluud. Et näha ja ka omal nahal kogeda, kuidas mammutiluid ja teisi iidvanu leide välja kaevatakse, käisin 2012. aasta suvel Krakówis.

    Krakówi linnas, Spadzista tänava ümbrusest on mammutiluid leitud ning teaduslikult kaevatud ja uuritud juba alates 1960. aastatest. Ka tänavu võis seal silmata gruppi arheolooge ja tudengeid, kes usinalt, kühvlid käes ja terav pilk silmis, liivast pinnast kaevasid.

     

    Tegemist oli paigaga, kus umbes 27000 aastat tagasi kütiti ning tükeldati mammuteid. Vähemal määral leidus ka teiste loomade, näiteks polaarrebaste luid, mis viitavad soojade rebasenahkade kasutamisele. Samas lähedal paiknev kõrgendikuserv oli mammutiküttidele soodne paik: sinna aeti loomad lõksu ning seejärel nad surmati. Mammutite tükeldamisest ja tõenäoliselt ka liha osalisest toiduks tarvitamisest on sealses pehmes liivas (nn lössis) säilinud luufragmente, tulekivist tööriistade katkeid ning söelaike.

    Ettevaatlikult eemaldatakse mammuti ülemise lõualuu fragmendi ümbert pinnast. Foto: Lembi Lõugas.
    Ettevaatlikult eemaldatakse mammuti ülemise lõualuu fragmendi ümbert pinnast. Foto: Lembi Lõugas.

    Mõnekümne sentimeetri paksune kultuurkiht sisaldas üsna palju mainitud leide. Iga natukese aja tagant tõstis mõni arheoloogiatudeng pead ja hüüatas: „Tulekivi!“ või „Luu!“ Seejärel fikseeriti leiu asukoht, suleti leid sildistatud kotikesse ning kirjutati kõik leiuandmed hoolikalt üles.

    Minule anti naljaga pooleks ülesanne leida mammuti purihammas. Tõsi, käsu peale ei ole võimalik maa seest vajalikku leidu välja kaevata, kuid asusin siiski oma ülesannet täitma. Miks just purihammast? Sest hambad säilivad maa sees kõige paremini ning annavad kord elanud looma kohta kõige rohkem infot. Mitmekümne tuhande aasta vanune mammutihammas võib isegi uurimiseks vajalikku DNAd sisaldada.

    Eve_Rannam2e_Mammutiluude_jahil_pilt3_web
    See foto on tehtud juba 2011. aastal. Käes on mul samal suvel Krakówist leitud mammuti terve purihammas. Foto: Lembi Lõugas.

    Kaevata oli väga meeldiv: ilm oli ilus, pinnas mõnusalt pehme, seltskond tore ning avastusi tuli rohkesti. Leidsin küll väiksemaid ja suuremaid luu- ja võhatükikesi ning tulekivikilde, kuid purihammast mitte. Lõpuks, viimasel tööpäeval sattus mulle kätte üks imeliku kujuga hambafragment. Algul ei osanud ma seda mammuti omaks pidadagi, kuid kaevandi juhataja kinnitas, et see on tükk mammuti purihambast. Kuigi tegemist oli vaid väikese fragmendiga, olin oma leiu üle väga õnnelik.

    Krakowist leitud mammutiluud kuulusid karvasele mammutile (Mammuthus primigenius). Tänu tervetele skelettidele ning Siberi igikeltsast leitud mammutimuumiatele teame üsna täpselt nende loomade välimuse, elutegevuse ning neid ümbritsenud keskkonna kohta.

    mammut_web
    Karvane mammut. Joonis: Meelis Brikker.

    Kes olid mammutikütid ja kuidas nad välja nägid? Sellest saab aimu Krakówi arheoloogiamuuseumi külastades.

    Kuigi Eestist on mammutileide vaid kolmekümne ringis, on need siiski osake meie ala ajaloost. Olles kursis lõuna pool tehtava uurimistööga, saame oletada, missugune võis olla siinne keskkond ajal, mil ringi liikusid suured mammutikarjad.

    Eve_Rannam2e_Mammutiluude_jahil_pilt5_web
    Nii on kujutatud 21000 aastat tagasi elanud mammutikütte Krakówi arheoloogiamuuseumis. Pöörake tähelepanu ka inimkujude jalge ette asetatud mammuti alalõualuule. Foto: Lembi Lõugas.