Miks kaevatakse inimluid? Kuhu luustikud pärast arheoloogilisi välitöid satuvad? Kes neid uurivad? Miks skelette uuritakse? See on vaid väike hulk küsimustest, mida inimesed tavaliselt arheoloogidelt küsivad. See artikkel püüabki anda ülevaate, miks ja kuidas luid uuritakse.
Miks kaevatakse inimluid?
Igal aastal tuleb arheoloogilisel kaevamisel välja hulganisti inimluid. Enamikul juhtudel on tegemist päästekaevamistega, mis toimuvad, kui mõni kalmistu jääb hoonete või teede ehitamisel ette. Samas tehakse matusepaikadel ka teaduskaevamisi, kui uurijal (arheoloogil või antropoloogil) on küsimusi mineviku inimeste kohta ja vastuse saab vaid luustikke välja kaevates. Et hauarahu on püha, on selliste uuringute hulk väike. Enamjaolt avatakse matmispaiku vaid juhul, kui need on hävimisohus. Seda tõestab ka tõsiasi, et viimase nelja aasta jooksul on Tartu Ülikooli arheoloogid kaevanud paarikümnel kalmistul, millest vaid üks avati teaduslike uuringute tõttu.
Kes ja miks uurivad inimluid?
Kaevamistelt pärinevate inimluude uurimisega tegelevad osteoloogid ehk „luu-uurijad“. Osteoloogia on luuteadus, mis vaatleb luustruktuure ja skeleti osi, nende kuju, funktsioone, patoloogiaid, luustumisprotsesse ja luu vastupidavust. Peale arheoloogia kasutatakse luuteadust ka füüsilises antropoloogias, selgroogsete paleoontoloogias, zooloogias ja kohtumeditsiinis.
Inimluud kannavad endas infot muistsete inimeste eluviiside ja haiguste kohta. Just skelette uurides saame suurel hulgal bioloogilist teavet, mille põhjal on võimalik teha järeldusi mineviku inimese eluviisi, füüsilise koormuse, toitumise ja kehalise tegevuse kohta. Ja mis veelgi olulisem – luustikke vaadeldes ei uurita neid kui pelgalt skelette, vaid nende taga üritatakse näha reaalseid inimesi
Mis on paleopatoloogia?
Paleopatoloogia on teadus mineviku inimpopulatsioonides põetud haigustest. Selle kaudu saame otsest teavet nii mineviku inimeste kui ka ühiskondade tervisliku seisundi kohta. Skelette uurides on võimalik kindlaks teha luid kahjustavate haiguste vanus ning näha nende tagajärgesid luudel aegadel, mil meditsiin tänapäeva mõttes veel puudus. Paleopatoloogias kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, tehnikaid ja lähenemisi– nagu anatoomia uurimist, röntgenit, DNA-uuringuid ja histoloogiat ehk kudede õpetust. Praeguseks on luu-uurijad analüüsinud populatsioonipõhiselt põllumajanduse arengu, ümbruskonna ja kultuuri mõju inimestele ning nende tervisele. Lisaks sellele on vaadeldud tööst tingitud füüsilist koormust ning surma põhjustanud traumasid kui märke vägivallast ja lahingutegevusest. Paleopatoloogia abil saadud teadmised avardavad meie arusaamu ka tänapäevastest luid kahjustavatest haigustest, andes informatsiooni nende ajaloost. Enim on uuritud süüfilist, leeprat, tuberkuloosi ja reumaatilist artriiti. Nimetatud uuringud on andnud teavet, mida kasutatakse ka nüüdisaja meditsiinis.
Kuidas kaevatakse inimluid?
Inimluude kaevamine on küllaltki aeganõudev protsess, sest luud on üsna haprad ja neid välja puhastades tuleb olla väga hoolas. Eriti täpselt tuleb dokumenteerida skeleti paiknemine. Luustik joonistatakse ja pildistatakse, et hiljem oleks uurijal võimalik rekonstrueerida inimese asend hauas ja viis, kuidas surnu on sinna asetatud. Märgitakse ka haualohu mõõtmed, kas surnu oli maetud kirstus või surilinas ning kas talle olid omaksed midagi kaasa pannud (nt münte, ehteid).
Välitöödel kasutatakse luustike väljakaevamiseks pintsleid ja kühvlikesi ning pärast kaevamisi tuuakse luustikud luuhoidlatesse, kus need puhastatakse ja pannakse karpidesse. Seejärel asuvad neid uurima juba luu-uurijad ehk osteoloogid. Osteoloogid osalevad ka aktiivselt arheoloogilistel välitöödel, kus juhendavad skelettide väljapuhastamist, ülesvõtmist ning kirjeldamist.
Miks on see oluline?
Inimluude uurimisel saab mineviku inimeste haiguste ja tegevuste kohta palju teavet, neis peitub tohutu infopotentsiaal. Arheoloogilise luuainese analüüsimisel muutuvad ja avarduvad kindlasti meie arusaamad esivanematest ning seda kasutavad teadmiste suurendamiseks ka teised uurimisvaldkonnad, näiteks ajalugu. Osteoloogia abil saaksime välja selgitada isegi selle, kas kuulsat Sakala vanemat Lembitut kiusas hambakaaries või olid tema hambad täiuslikus korras. Seda muidugi juhul, kui leiame Lembitu luustiku.
