LUUST EHTENÕELAD
Luust ehtenõelad on Eestis
noorema pronksiaja kõige arvukam ehteliik. Leitud on üle paarikümne
terve nõela ja nõelakatke, peamiselt kivikirstkalmetest ja
Asva kindlustatud asulast. Ehtenõelte hulgas eristatakse mitut tüüpi.
Kõige laiema levikuga on nn. labidaspeaga
luunõelad. Neile on iseloomulik varrest tunduvalt laiem ja selgesti
eristuv labidat meenutava kujuga pea. Labidaspeaga luunõelte hulgas
on eristatud kolme rühma: (1) väiksemad saleda ja sirge varre
ning lühikese kitsa ja paksu peaga eksemplarid, (2) pikema laiema
ja õhema peaga eksemplarid ning (3) suured, tugeva paindega, pika
laia ja õhukese peaga eksemplarid. Kettakujulise peaga luunõeltel
on peaosa varrest tunduvalt laiem ning kettakujuline või vahel ka
veidi piklik. Enamasti on selliste nõelte peast läbi puuritud
auk. Kolmnurkpeaga luunõeltel on varrest sujuvalt laienev pea, mis
saavutab oma maksimaalse laiuse ülaservas. Sellegi tüübi
peaosa võib olla auguga läbistatud või soonornamendiga.
Ühel juhul on nõela pea rombikujuline. On ka ketta- või
nupukujulise peaga või ilma rõhutatud peaosata nõelu,
mille varre ülaosa on kaunistatud tihti kahe paralleelselt sissekraabitud
soonega ning nende vahe kald- või ristsoontega. Mõnel
juhul võivad sooned kulgeda spiraalselt ümber kogu varre. Mõnikord
esineb ketta- või nupukujulise peaga nõelte varre ühel
küljel üks, harvem ka kaks eenduvat mõigast või
laiendit, mis võivad olla läbi puuritud. Peaosa võib
olla mõnel nõelal rõhutatud vaid varre ülaosas
luusse süvendatud soone või randi abil. Nõela pea on
neil enamasti kumerate servadega ja pealt lame või ka ümar
ning pea ristlõige ja paksus ei erine varre omast. Erandina võib
pea olla lame ja auguga või kaunistatud sisselõigetega.
Kirjandust.
Jaanits, L., Laul,
S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn
1982.
|
![]() |
![]() ![]() |