Luust ehtenõelad on Eestis noorema pronksiaja kõige arvukam ehteliik. Leitud on üle paarikümne terve nõela ja nõelakatke, peamiselt kivikirstkalmetest ja Asva kindlustatud asulast. Ehtenõelte hulgas eristatakse mitut tüüpi.  Kõige laiema levikuga on nn. labidaspeaga luunõelad. Neile on iseloomulik varrest tunduvalt laiem ja selgesti eristuv labidat meenutava kujuga pea. Labidaspeaga luunõelte hulgas on eristatud kolme rühma: (1) väiksemad saleda ja sirge varre ning lühikese kitsa ja paksu peaga eksemplarid, (2) pikema laiema ja õhema peaga eksemplarid ning (3) suured, tugeva paindega, pika laia ja õhukese peaga eksemplarid. Kettakujulise peaga luunõeltel on peaosa varrest tunduvalt laiem ning kettakujuline või vahel ka veidi piklik. Enamasti on selliste nõelte peast läbi puuritud auk. Kolmnurkpeaga luunõeltel on varrest sujuvalt laienev pea, mis saavutab oma maksimaalse laiuse ülaservas. Sellegi tüübi peaosa võib olla auguga läbistatud või soonornamendiga. Ühel juhul on nõela pea rombikujuline. On ka ketta- või nupukujulise peaga või ilma rõhutatud peaosata  nõelu, mille varre ülaosa on kaunistatud tihti kahe paralleelselt sissekraabitud soonega  ning nende vahe kald- või ristsoontega. Mõnel juhul võivad sooned kulgeda spiraalselt ümber kogu varre. Mõnikord esineb ketta- või nupukujulise peaga nõelte varre ühel küljel üks, harvem ka kaks eenduvat mõigast või laiendit, mis võivad olla läbi puuritud. Peaosa võib olla mõnel nõelal rõhutatud vaid varre ülaosas luusse süvendatud soone või randi abil. Nõela pea on neil enamasti kumerate servadega ja pealt lame või ka ümar ning pea ristlõige ja paksus ei erine varre omast. Erandina võib pea olla lame ja auguga või kaunistatud sisselõigetega.
 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lang, V. Eesti labidaspeaga luunõelte dateerimisest. – Stilus. Eesti Arheo- loogiaseltsi Teated, 1, 1992, 8-32.