|
Eesti pronksiajas eristatakse vanemat
(1500 - 1100 aastat e.Kr.) ja nooremat (1100 - 500 aastat e.Kr.) perioodi.
Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud,
kindlaid sellesse aega kuuluvaid kinnismuistiseid teatakse vähe.
Vanemasse pronksiaega kuuluvad juhuleiud,
nagu nn. hilised
silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots
Muhust, sirp
Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved
Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved
Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast.
Noorem pronksiaeg on suurte muutuste
aeg ja arheoloogilises aineses taas hästi esindatud, eriti Eesti
rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Põhja-Eestis ja Saaremaal
on esmakordselt esiajaloos hakatud asulakohti kindlustama. Muutused toimusid
ka matmisviisis — hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi,
mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks
kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi kivikalmeid. Rajati esimesed
maakasutussüsteemid, mille jäänuseid — põllupeenrad
ja -kivihunnikud - on säilinud tänaseni. See osutab muudatustele
muinasühiskonnas, mida iseloomustavad valdavalt üksiktalulised
ja põhiliselt viljelusmajandusega tegelevad asustusüksused
koos suhteliselt teravalt esile tuleva sotsiaalse ja majandusliku diferentseeritusega.
Märksa vähem on andmeid Eesti sisemaa nooremast pronksiajast,
mille areng on olnud omanäoline ja kuhu ei ulatunud kivikirstkalmetesse
matmise traditsioon. Asustuse jätkumises seal ei ole põhjust
kahelda, ka majanduses oli kesksel kohal maaviljelus ja karjakasvatus.
Ühiskonna sotsiaalne ja kultuuriline areng kulges aga sisemaal teisiti
kui rannikulähedases piirkonnas.
Valdav osa leiuainesest pärineb
kindlustatud asulatest, millest põhjalikumalt on arheoloogiliselt
uuritud Asvat ja Ridalat Saaremaal ning Irut Põhja-Eestis. Vähem
leide on kivikirstkalmetest (silmapaistev erand on Jõelähtme
kalmistu); osade juhuslikult saadud esemete leiukontekst on ebaselge. Peamiseks
leiuliigiks on savinõude
killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga
kivikirveid, pronksist
õõskirveid, pronksnaaskleid,
pronksist
sirp, pronksist
habemenuge ja pintsette,
jahvekive
ja -aluseid ning mitmesuguseid luu- ja sarvesemeid, millest märkimisväärsemad
on sarvkõplad,
linakammid ja -mõõgad ning suitsekangid.
Jahi- ja kalapüügivahenditest on saadud luust
nooleotsi ning harpuune.
Metallitööst on järele jäänud valamisvormide
ja sulatustiiglite tükke. Relvi on leitud suhteliselt vähe:
mõned pronksist
odaotsad, kahe pronksist
lühimõõga katkendid ja üks pronksist
nooleots. Ehetest on leitud luust
ja pronksist
ehtenõelu, pronksist
käe- ja kaelavõrusid,
luust
ja pronksist
nööpe, pronksist
oimurõngaid, pronkssõle
fragment, pronksist
tutulus, mõned merevaikehted
ja luuripatsid.
Kirjandust.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson,
E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
|
 |