Eestist on leitud kuus pronksiaegset odaotsa, mis kõik peale Iru kindlustatud asulast saadu, on juhuleiud. Neist Muhust leitud eksemplar kuulub vanemasse ja teised nooremasse pronksiaega. Muhu odaots on pika putke ja lühikesse teravovaalse lehega. Putkel on aas ja selle juures reljeefsed sooned. Muhu odaotsale on vasteid teada Uurali ja Mustamere äärsete steppide odaotste hulgas ja see dateeritakse 15.-14. sajandisse e.Kr. Noorema pronksiaja odaotsad on samuti kõik putkega, kuid viimane on märksa lühem. Suhteliselt lühikesed on ka teravovaalse kujuga ja alaosas suurima laiusega  lehed. Noorema pronksiaja odaotsad jälgivad Skandinaavia pronksikultuuri traditsioone.
 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lõugas, V., Selirand, J. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn 1988.