Pronksiajal jätkus silmaga kivikirveste kasutamine, kusjuures mitmed tolleaegsed tüübid on levinud laiemalt kogu Põhja- ja Ida-Euroopas. Selle perioodiga seotakse viisnurkseid, kolmnurkseid, rombikujulisi ja nn. painutatud kannaga kirved.  Need on töötluselt märksa lihtsamad neoliitilistest venekirvestest. Esimese kolme tüübi puhul esineb nii teravate rõhutatud kantidega kui ka ümaramate vormidega eksemplare. Erinevalt teistest tüüpidest on kolmnurksetel kirvestel silm kanna lähedal ja mõnikord võivad sellised kirved olla väga massiivsed. Täpsemalt on õnnestunud dateerida seni vaid üksikuid Eestist leitud kivikirveid: (1) Võrtsjärve äärest Vaiblast leitud kirve silmas säilinud varrejäänus andis radiosüsiniku meetodil vanuseks u. 1520-1050 aastat e.Kr. (kal.) ning (2)  painutatud kannaga kirve poolmik ja ehk teisedki kirveste katkendid Asva kindlustatud asulast kuuluvad nooremasse pronksiaega.
 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Kriiska, A. Vaibla kivikirves. — Eesti Arheoloogia Ajakiri, 2, 1998, 154-157.