Vormimismassi koostisest ja nõude suurusest lähtuvalt eristatakse pronksiaegses materjalis jäme- ja peenkeraamikat. Jämekeraamilisteks nõudeks on valdavalt suured lamedapõhjalised potid, mille võrik võib aheneda sissepoole, laieneda väljapoole või olla sirge.  Niisugune keraamika on valmistatud üldiselt jämedama mineraalse lisandiga (enamasti kivipurd) segatud savist. Nõude pinnad on riibitud või kaetud tekstiilivajutistega, harvem lihtsalt tasandatud või varbitud – kaetud peale kuivamist vedela savilobriga. Suurem osa nõusid on kaunistatud, kuid ornament on võrdlemisi tagasihoidlik ja paikneb vaid nõude ülaosas. Esineb lohke, erinevaid täkkeid, ümber pulga mässitud nööri vajutisi jms. Peenkeraamika hulka kuuluvad  suhteliselt väiksemad kumerapõhjalised kausid või väiksemad lamedapõhjalised potid, mis on valmistatud peenema mineraalse lisandiga segatud savist ja mille pinnad on hoolikalt töödeldud. Tavaliselt on pinnad lihvitud, silutud või tasandatud, harvem riibitud. Nõude maksimaalne läbimõõt asub valdavalt nivendil. Mõnikord esinevad sedalaadi nõudel ka tõstenapad või -kõrvad. Ornament paikneb üldiselt vaid nõude ülaosas — serva all ja kaelal. Ornamendielementidest esineb  täkkeid, siksak- või lainelisi sooni, harvem lohke. Erandlikult, põhiliselt Saaremaa kindlustatud asulate peenkeraamikal, on ka pronksist tordeeritud võruga tehtud vajutusi. Selle keraamika kujunemises on nähtud Kesk-Euroopa Lausitzi kultuuri mõju või Skandinaaviast lähtunud innovatsiooni.
 

Kirjandust.

Lang, V. Ühe savinõutüübi ajaloost Loode-Eestis. — Muinasaja teadus 1. Arheoloogiline kogumik. Tallinn 1991, 45-65.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.