Küllaltki sagedaseks leiuks on noad. Nugade hulgas on mitmeid variante, mis võivad lähtuda eri funktsioonist. Tera üleminek rootsule on kaarjas või astanguga. Rohkesti on saadud ka nõgusa seljaosaga sirge või tagasipööratud spiraaliga lõppeva rootsuga nn. kõvernuge, mida on võidud kasutada muuhulgas habemenugadena. Lõikus- ja niitmistöödega seonduvad nn. sirp- ja vikatnoad. Sirpnoad on suhteliselt väikeste mõõtmetega ja kaarja teramikuga. Enamlevinud (eriti Virumaal) on noad, mille roots on teramikuga samasuunaline või natukene tera poole kaardus. Tera võib neil rootsuks üle minna ühe- või mõlemapoolse astanguga. Vähem on leitud nuge, mille roots on veidi selja poole pööratud. Sirpnoad jätkavad eelrooma rauaaja traditsiooni ja nende kasutus on piirnenud ilmselt rooma rauaaja esimese poolega. Vikatnugadele on iseloomulik vikatilaadselt terapoole painutatud roots. Tera võib olla sirge või kumer ja üleminek rootsule järsk või kaarjas. Roots võib lõppeda sirgelt või perioodi lõpus ka konksuga. Vikatnoad on leitud valdavalt rooma rauaaja teise poole tarandkalmetest. Väikesearvulise rühma moodustavad nn. ketasnoad, mida on leitud Põhja-Eesti kalmetest ja mis on imporditud Läänemere kaguranniku maadest.
 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lang, V. Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Tallinn 1993.
Laul, S., Tõnisson, E. Muistsete sirpide ja vikatite kujunemisloost Eestis. – Muinasaja teadus 1. Arheoloogiline kogumik. Tallinn 1991, 45-65.
Peets, J. Noad ja vikat Viimsi I tarandkalmest. – Lang, V. Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Tallinn 1993, 79-83.