NOAD
Küllaltki sagedaseks leiuks
on noad. Nugade hulgas on mitmeid variante, mis võivad lähtuda
eri funktsioonist. Tera üleminek rootsule on kaarjas või astanguga.
Rohkesti on saadud ka nõgusa seljaosaga sirge või tagasipööratud
spiraaliga lõppeva rootsuga nn. kõvernuge, mida on võidud
kasutada muuhulgas habemenugadena. Lõikus- ja niitmistöödega
seonduvad nn. sirp- ja vikatnoad. Sirpnoad on suhteliselt väikeste
mõõtmetega ja kaarja teramikuga. Enamlevinud (eriti Virumaal)
on noad, mille roots on teramikuga samasuunaline või natukene tera
poole kaardus. Tera võib neil rootsuks üle minna ühe-
või mõlemapoolse astanguga. Vähem on leitud nuge, mille
roots on veidi selja poole pööratud. Sirpnoad jätkavad eelrooma
rauaaja traditsiooni ja nende kasutus on piirnenud ilmselt rooma rauaaja
esimese poolega. Vikatnugadele on iseloomulik vikatilaadselt terapoole
painutatud roots. Tera võib olla sirge või kumer ja üleminek
rootsule järsk või kaarjas. Roots võib lõppeda
sirgelt või perioodi lõpus ka konksuga. Vikatnoad on leitud
valdavalt rooma rauaaja teise poole tarandkalmetest. Väikesearvulise
rühma moodustavad nn. ketasnoad, mida on leitud Põhja-Eesti
kalmetest ja mis on imporditud Läänemere kaguranniku maadest.
Kirjandust.
Jaanits, L., Laul,
S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lang, V. Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Tallinn 1993.
Laul, S., Tõnisson, E. Muistsete sirpide ja vikatite kujunemisloost Eestis. – Muinasaja
teadus 1. Arheoloogiline kogumik. Tallinn 1991, 45-65.
Peets, J. Noad
ja vikat Viimsi I tarandkalmest. – Lang, V. Kaks tarandkalmet Viimsis,
Jõelähtme kihelkonnas. Tallinn 1993, 79-83.
|

|