Neoliitikumis on valmistatud nii üheosalisi kui liitõngekonkse. Õngekoksude valmistamiseks on kasutatud peamiselt luu- ja kihvplaate. Konksu vars lõpeb augu või sälguga nööri jaoks. Liitõngekonksudel on varre alaservas väike auk või sooneke, kuhu kinnitus konksu teraosa. Konksude hulgas on nii peenemaid kui paksemaid eksemplare. Viimaseid võidi kasutada ka ilma söödata sikuskalaadse püügivahendina.
 

Kirjandust.

Jaanits, L. Die kennzeichende Züge der Siedlung Tamula. – ISKOS 4. Hesinki 1984, 183-193.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.