Küllaltki rohkesti on nooleotsi tehtud luust. Nende pinnad on voolitud tasaseks ja üldiselt hästi lihvitud. Sageli esineb erineva suurusega nn. pajulehekujulisi, teravovaalse kuju ja ristlõikega luust nooleotsi. Tihti on neil üks laba kumeram ja selle esitipu või rootsu lähedal asub madal hari, see võib olla ka kogu lehel. On rootsuga eksemplare. Teine enamlevinud tüüp, eriti varaneoliitikumis, on nn. kaksikkoonilised nooleotsad, mille keskseks osaks on paksend ja nii tera kui roots ahenevad sellest kahele poole. Paksend võib paikneda tipu, keskosa või rootsu lähedal. Sellised otsikud on väga erinevas suuruses ja proportsioonis, ristlõige on kas ümmargune, ovaalne või kolmnurkne. Kasutatud on ka pikki ja peenikesi nn. nõelakujulisi nooleotsi.
 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.