Rahvasterännuajal kanti edasi kärbis- ja silmiksõlgi, mis on aga üldiselt suuremad kui varasemad eksemplarid. Enimlevinud tüübiks on ambsõled. Eelmise perioodi pärandina esineb sagedasti tagasipööratud jalaga ambsõlgi, mille peenenev jalg on mähitud ümber kaare ja moodustab nõelahoidja. Rahvasterännuaja tüübiks on aga valatud nõelahoidjaga sõled, mille jalg võib olla  kas labida-, kette- või tähekujuline. Ambsõled on tihti ornamenditud pool- ja täissilmade ning joontega või kaunistatud  rõngaskarnituuriga. Viimased on sageli hõbedast. Keskmise rauaaja lõpus on sõlgede osakaal ehtenõelte kõrval märgatavalt vähenenud ja peamiselt on kasutatud vaid mooninuppudega kaunistatud ambsõlgi ning öökullsõlgi. Ilmselt kuuluvad sellesse aega ka varasemad hoburaudsõled, mis on leitud Kunilepa peitleiust ning Otepää ja Rõuge linnustelt. Need on enamasti rauast, kitsaste rulli keeratud otstega ja ornamentimata. Mõnel eksemplaril on kaarel olnud pronkstraadist mähis. Perioodi lõpul levisid ka pronksist kõrgemate lamedate otsanuppudega ornamendiga hoburaudsõled.  Meie aladel ainulaadsed on Jägala linnuselt leitud sõrmiksõlg, Lagedi V ja XIII kivikalmest leitud kaks Edela-Soomest pärit vähksõlge ja Iru linnuselt saadud sümmeetriline sõlg.

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lang, V. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. — Muinasaja teadus 4. Tallinn 1996.
Mägi-Lõugas, M. Eesti viikingiaegsed hoburaudsõled ja nende ornament. — Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Humanitaar- ja Sotsiaalteadused, 1994, 43, 4, 465-484.