Levinumaks kaelavõru liigiks keskmisel rauaajal olid jämenevate vaheliti otstega võrud. Neid on valmistatud nii pronksist kui ka hõbedast. Viimaseid on saadud mitmest aardeleiust. Kardla aardes oli ka üks väike kullast kaelavõru.  Tavaliselt on niisuguste võrude kaare ristlõige ümmargune, kuid hõbedast eksemplaridel võivad otsad olla ka fasseteeritud. Esineb ornamenti – sooni, kolmnurki, ringe jms. Otste suurim paksus on vahetult kaelavõru lõpus või natuke enne seda. Osa hõbedast kaelavõrusid on keskelt jämeneva kaarega ja suletavad haagi või aasaga.  Eelviikingiajal levisid lamedate otstega kaelavõrud. Nende kaart on kaunistatud tordeeringuga ning lamedaid otsi reljeefsete siksaksete soontega. Perioodi lõpust pärinevad esimesed sadulotstega kaelavõrud.

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Moora, H. Hõbeaare Pilistverest. — Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat I, 1925. Tartu 1925, 110-117.
Schmiedehelm, M. Keskmise rauaaja aardeleid Kambjast. — Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat IX-X, 1933/34. Tartu 1934, 212-224.