KAELAVÕRUD
Levinumaks kaelavõru liigiks
keskmisel rauaajal olid jämenevate vaheliti otstega võrud.
Neid on valmistatud nii pronksist kui ka hõbedast. Viimaseid on
saadud mitmest aardeleiust. Kardla aardes oli ka üks väike kullast
kaelavõru. Tavaliselt on niisuguste võrude kaare ristlõige
ümmargune, kuid hõbedast eksemplaridel võivad otsad
olla ka fasseteeritud. Esineb ornamenti – sooni, kolmnurki, ringe jms.
Otste suurim paksus on vahetult kaelavõru lõpus või
natuke enne seda. Osa hõbedast kaelavõrusid on keskelt jämeneva
kaarega ja suletavad haagi või aasaga. Eelviikingiajal levisid
lamedate otstega kaelavõrud. Nende kaart on kaunistatud tordeeringuga
ning lamedaid otsi reljeefsete siksaksete soontega. Perioodi lõpust
pärinevad esimesed sadulotstega kaelavõrud.
Kirjandust.
Jaanits, L., Laul,
S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn
1982.
Moora, H. Hõbeaare
Pilistverest. — Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat I, 1925. Tartu 1925, 110-117.
Schmiedehelm, M.
Keskmise rauaaja aardeleid Kambjast. — Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat
IX-X, 1933/34. Tartu 1934, 212-224.
|

|