NOAD
Keskmisel rauaajal on kasutatud nii
sirge, kumera kui ka nõgusa seljaga nuge. Esimesed on kiilukujulise
ristlõikega ja roots võib olla seljaga ühel joonel või
sujuva, harvem järsu madala astmega. Sujuva astmega nugadel moodustab
roots tavaliselt kolmandiku, terava astmega nugadel aga isegi poole noa
üldpikkusest. Kumera seljaga noad on tavaliselt suured ja sujuva üleminekuga
teralt rootsule. Nõgusa seljaga nugadel on kumer tera ja arvatavasti
on neid kasutatud habemeajamiseks või nahatöödeks. Esineb
ka joonte, täkete ja rombidega ornamenditud rauast käepidemega
väikesi nugasid. Jätkuvalt on valmistatud märgatavalt tera
poole pööratud rootsuga vikatnuge. Need on sirge või kaarja
teramikuga noad, kusjuures mõnel eksemplaril on terapoolsel küljel
nõgus sälk ja osade nugade rootsu ots on konksukujuliselt tagasi
pööratud.
Kirjandust.
Jaanits, L., Laul,
S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn
1982.
Laul, S., Tõnisson,
E. Muistsete sirpide ja vikatite kujunemisloost Eestis. — Muinasaja
teadus 1. Arheoloogiline kogumik. Tallinn 1991, 45-65.
|

|