Keskmisel rauaajal on kasutatud nii sirge, kumera kui ka nõgusa seljaga nuge. Esimesed on kiilukujulise ristlõikega ja roots võib olla seljaga ühel joonel või sujuva, harvem järsu madala astmega. Sujuva astmega nugadel moodustab roots tavaliselt kolmandiku, terava astmega nugadel aga isegi poole noa üldpikkusest. Kumera seljaga noad on tavaliselt suured ja sujuva üleminekuga teralt rootsule. Nõgusa seljaga nugadel on kumer tera ja arvatavasti on neid kasutatud habemeajamiseks või nahatöödeks. Esineb ka joonte, täkete ja rombidega ornamenditud rauast käepidemega väikesi nugasid. Jätkuvalt on valmistatud märgatavalt tera poole pööratud rootsuga vikatnuge. Need on sirge või kaarja teramikuga noad, kusjuures mõnel eksemplaril on terapoolsel küljel nõgus sälk ja osade nugade rootsu ots on konksukujuliselt tagasi pööratud.
 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Laul, S., Tõnisson, E. Muistsete sirpide ja vikatite kujunemisloost Eestis. — Muinasaja teadus 1. Arheoloogiline kogumik. Tallinn 1991, 45-65.