Eelrooma rauaaja algul jätkus keraamika areng pronksiaja põhjalt. Koostisest ja nõude suurusest lähtuvalt eristatakse jäme- ja peenkeraamikat. Jämekeraamika nõud on valdavalt suured lamedapõhjalised potid, mis on valmistatud üldiselt jämedama mineraalse lisandiga (enamasti kivipurd) segatud savist. Nõude pinnad on riibitud, kaetud tekstiilivajutistega või lihtsalt tasandatud. Ornament on võrdlemisi tagasihoidlik, mõnevõrra esineb vaid lohke ja erinevaid täkkeid nõude ülaosas. Peenkeraamika hulka kuuluvad  suhteliselt väiksemad kumerapõhjalised kausid või lamedapõhjalised potid, millel võrikuosal võib esineda nivend. Need on valmistatud peenema mineraalse lisandiga, erandina mingi orgaanilise massi või paekivi purruga segatud savist. Nõude pinnad on hoolikalt töödeldud: lihvitud, silutud või tasandatud, harvem riibitud. Nõude maksimaalne läbimõõt asub valdavalt nivendil. Ornament on vähene ja paikneb üldiselt vaid nõude ülaosas – serva all ja kaelal. Ornamendielementidest esineb  täkkeid ja lohke. Omaette tüüpidena eristatakse Ranniku-Eesti muististest, peamiselt kivikalmetest leitud nööri- ja kammivajutistega kaunistatud peenkeraamilisi nõusid, mis kuuluvad eelrooma rauaaja teise poolde. Nöörijäljendid on peened ja sageli siksakmotiivis nõu võrikul. Kammivajutised paiknevad üldiselt ühe reana õlal, kaelal või serval. 
 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lang, V. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. – Muinasaja teadus 4. Tallinn 1996.
Lang, V. Ühe savinõutüübi ajaloost Loode-Eestis. – Muinasaja teadus 1. Arheoloogiline kogumik. Tallinn 1991, 45-65.