Niklusmägi asub Lõuna-Eestis, Valgast kümne kilomeetri kaugusel Rautina järve ääres. Kohalike sõnul algas kalme rüüstamine kuus aastat tagasi ja kestis kokku neli aastat. Kalmet rüüstati nii kopaga kui ka käsitsi, väljatõstetud pinnas käidi üle metallidetektoritega ning hinnalised leiud koguti kokku. Rüüstajate jaoks väärtusetud asjad nagu noad, naelad, potikillud, helmed, rõivajäänused jm jäeti lihtsalt maapinnale vedelema. Arvatavasti jahiti ennekõike münte, kuid kaasa võeti ka ehted. Nii jagus tööd aastateks ja isegi osa pinnasest veeti minema, et seda mujal läbi vaadata.
Kui metsa alla tekkisid esimesed mullahunnikud, ei osatud hauarüüstet esialgu aga kahtlustada, sest muinsuskaitse kaitsetahvel asus mäe teise külje peal, kalmekohast eemal. Samas teadsid kohalikud rääkida, et rüüstatud kalmest oli juba nõukogude ajal luid välja tulnud, kui kalme servast kruusa võeti ja läbi matmispaiga tee rajati. Eks juba vanad jutud kõnelevad, et mägi peidab endas varandust, mida poisikesed on ka sealt otsimas käinud.
Niklusmäel tegutsejaid eristab varandust otsivatest poisikestest aga hauarüüste suur organiseeritus – kohalikud räägivad lausa vahti pidanud mehest kalmele viiva tee otsas. Lisaks erinevalt poisikeste varandusejahist on tänapäeval varanduseotsijate tööriistadeks saanud detektorid ja kopp. Muististe rüüstamine on võtnud tehnika arengu tõttu tööstusliku mõõtme.
Niklusmäel olid nimetatud tööriistad kasutusel ja arheoloogide kohale jõudes avanes vanast matmispaigast masendav pilt – leiud vedelesid maapinnal ja inimluud turritasid kraavide servadest välja. Kuigi kalme südamik oli lõhutud, loodeti päästa osa seal olevast informatsioonist, sest kaevatud kraavide servad olid varisemisohus. Nii toimusidki 2012. aasta augustis Niklusmäel üle nädala kestnud arheoloogilised päästeuuringud, mida toetas piiriülese koostöö programmi projekt „Arheoloogia, võim ja ühiskond“.
Kaevamiste käigus selgus, et lõhutud on palju rohkem kui esialgu näis: läbi oli kaevatud kogu kalmesüdamik – enam kui 350 m². Ka ilmnes, et tegu pole kaugeltki tavapärase keskaegse või uusaegse külakalmega. Rohked põlenud luud viitasid sellele, et kalme rajati juba muinasajal, kui põletusmatus oli laialt levinud traditsioon. Põlenud kalmekivid ja tume muld mäelael näitasid, et surnuid põletati otse kalmel.
Lisaks leidus kalme pinnases mördi, telliskivide ja aknaklaaside tükke, mis viitavad katoliku kabelile. Ka rahvajutud kinnitavad, kuidas mäel asus kirik, mis lähedal asuvasse järve uppus. Arheoloogilised leiud tõestavadki pühakoja olemasolu, kuigi kokkusulanud aknaklaasikillud näitavad, et kabel on hoopis põlenud.
Suurim üllatus hargnes lahti Tartu Ülikooli arheoloogialaboris, kui hakati uurima kopaga segamini keeratud pinnasest ühes tükis üles võetud pinnasekogumit. Põhjust tervikliku pinnasekogumi kaasavõtmiseks ja analüüsimiseks andsid liiva sees nähtavale tulnud riidejäänused. Puhastamisel tuligi liivakogumist välja pealuu, millel olid säilinud juuksed koos mitme helmeste ja pronksiga kaunistatud peapärjaga.
Niklusmägi oli ja on väga huvitav koht, mille südamik on omakasu nimel julmalt hävitatud. Siiski leidub vanade puude juurte kaitse all ja kalme servapoolsetes osades ka lõhkumata luustikke.
Kuigi loodan, et Niklusmäe kalmerüüste jääb ainukeseks omataoliseks näiteks Eesti kultuuripärandi hävitamisest, pole välistatud, et hauarüüstajad on leidnud endale mõne teise kalme, mis neile tulu toob. Siinkohal kutsungi üles teavitada Muinsuskaitseametit kõigist omaalgatuslikest kaevamistest kalmetel.
