TUTULUS 

Eestist on seni teada vaid üks Skandinaavias peamiselt vööehtena laialt kasutatud  nn. tutulus.  See on leitud 1839.aastal Keila lähedalt Tuulast. Tutulusel on 7,1 cm suurune kumer alusplaat, mille keskosas paikneb murdunud otsaga teravik ja tagaküljel kinnitusaas. Tutuluse tipp on ornamenditud soontega ja alaosas profileeritud rantidega. Alusplaat on serval kaunistatud kontsentriliste soontega ja keskosas ühendatud soontest ja täketest poolkaartega, mis moodustavad tähe kujutise.
 

Kirjandust.

Lõugas, V., Selirand, J. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn 1988.
Šturms, E. Die Kulturbeziehungen Estlands in der Bronze- und frühen Eisenzeit. Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 1932. Tartu 1935, 245-277. 

Pronksiaeg Merevaikehted