Septembris jõudsid lõpule arheoloogide kaevetööd Käku sepikojas Saaremaal, kust kahekuuse nõgise töö järel tuli päevavalgele suur hulk mitmesuguseid leide, millest osa kinnitas varasemaid teadmisi, osa aga valmistas arheoloogidele üllatusi. Alumised kihid pole oma saladusi veel üldse paljastanud.
Info raua töötlemise kohta Käkus jõudis arheoloog Jüri Peetsini tänu külavanem Vladimer Juhandile. Alguses läkski Peets otsima rauasulatuskohta, kuid välja tuli hoopis sepikoda. Muististerikkas piirkonnas asuvas sepikojas tehti kaevamistöid aastatel 2006–2008, 2009. aastal tegeleti peamiselt mõõdistamisega ning 2012. aastal laiendati olemasolevat kaevandit, et jõuda kõigi sepikoja konstruktsioonideni.
Kuigi ka sellel aastal ei suudetud töödega alumiste kihtideni jõuda, on väljakaevatud osas suudetud eristada kolme sepikoda, mis on millalgi hävinud ning seejärel taas enam-vähem samale kohale tagasi ehitatud. Ehitusjäänuste kõrval leiti kõiksugu sepistamisega seotud prügi, praaktooteid ja pooleli jäänud esemeid, mis annavad tunnistust sepikojas toimunud tegevusest.
Üks põhilisi viise, kuidas leiumaterjali mõtestama hakata, on välja selgitada vastus küsimusele, mis ajast mingi ehitis ja esemed pärinevad. Käku sepikojaaseme puhul on võimalik vastust saada mitmel viisil. Esiteks on olemas suur hulk esemeid, mille kasutusaja saab teada neid varem leitud esemetega kõrvutades. Käku puhul on sellisteks leidudeks püssi rataslukkude detailid 16. sajandi kolmandast veerandist, suur hulk 15.–17. sajandi tabalukke ning 16.–17. sajandisse dateeritud keraamika.
Teiseks tuleb arheoloogidele appi täppisteadus radiosüsiniku dateerimisega. Selle meetodiga on võimalik määratleda, mis ajal langetati ehitusmaterjalina kasutatud palgid. Jüri Peets on seni lasknud analüüsida kaht proovi, millest esimene jäi 1423.–1631. ja teine 1299.–1439. aastasse. Neid dateeringuid kinnitab ka Tallinna penn 15. sajandi keskpaigast.
Kokku saadi üsna pikk ajavahemik 14. sajandist 17. sajandini. Artikli jaluses on ajatelg, millel on näha suuremad sündmused Saaremaa poliitilises ajaloos kesk- ja varauusajal. Raske on seostada sepikoja kolme hävimist kindlate ajalooliste sündmusega, nagu rüüsteretked Liivi sõja ajal, kuid sepikoja toodang oli kahtlemata seotud poliitiliste oludega ning mitme püstoli ratasluku leidmine annab märku ärevatest aegadest Liivi sõja perioodil.
Üldiselt rääkisid leiud siiski rahuajast ja Käku seppade toodang oli mõeldud igapäevaseks kasutamiseks ümberkaudsetes taludes ja mõisates. Silma torkas asjaolu, et sepikojas tehti nii odavaid, talumajapidamises hädavajalikke esemeid kui ka kalleid ja eksootilisi asju, mille arvatavaid ostjaid võiks otsida pigem mõisatest. Lihtsamaks orienteerumiseks eri esemete hulgas on need jaotatud võimalike ostjate järgi kolmeks rühmaks.
Lihtsamate kaupade hulka kuuluvad talu- ja mõisamajapidamises hädavajalikud tööriistad nagu vikatid, noad, raudkatlad, hobuserauad. Kabjanaelte suure arvu põhjal otsustades oli rautamine sepale tähtis sissetulekuallikas.
Järgmise esemerühma ostjaskond moodustab omalaadse keskklassi, kuigi tänapäeva mõistes keskklass keskaja lõpus ja varauusajal puudus. Siia rühma kuuluvad esemed, mida ilmselt võis leida mõisatest, aga ka heal järjel taludest, näiteks tabalukud ja võtmed, nikerdatud luukäepidemega noad ja pronkskatlad. Kui talus võisid need esemed olla hea majandamise märgiks, siis mõisa puhul võib eeldada, et nende olemasolu oli pigem norm kui uhkuseasi.
Kõige kallimad on muidugi luksusesemed: kaunilt nikerdatud elevandiluust noapidemed ning püstoli ratasluku detailid. On selge, et vandel kui eksootiline materjal oli Saaremaale sisse toodud. Samas ei ole teada, kas noapidet kaunistav keeruline nikerdus on tehtud Käkus või toodi pidemed saarele juba kaunistatud kujul.
Samad küsimused kerkisid esile ka rataslukkude puhul. Pole teada, kas sepikoda oli koht, kus neid valmistati, parandati või hoopis vahetati relvade rataslukud välja uuemate lukutüüpide vastu. Oluline on aga asjaolu, et Käku sepikojas tegeleti püssilukkudega.
Ka pronksist valatud esemete puhul pole selge, kas neid valmistati Käku sepikojas. Ühelt poolt võisid need kuuluda sepikoja toodangu hulka, olid mingil põhjusel katki läinud või praagid. Teiselt poolt on võimalus, et need olid mujal valmistatud ning sepp oli need toormaterjalina kokku ostnud, et neist uusi asju valada.
Omaette huvitav uurimisvaldkond on küsimused, mis on seotud sepa ja selli ning sepa ja ostja suhtega. Kas sepikojas võiks täheldada teatud tööjaotust sepa ja selli vahel? Kuidas jõudsid uued tehnoloogiad Käku sepikotta? Kas meistri või hoopis linna õppima saadetud selli kaudu? Kas sepp tegi sepiseid turul müümiseks või lävis ta ostjatega isiklikult? Eespool esitatud küsimustele loodetakse vastused leida edasise uurimistöö käigus nii metallograafilisi uuringuid kui ka ajaloolisi allikaid kasutades.
Kui siin tutvustatud esemete omanikeks pidid saama inimesed väljaspool sepikoda, siis on üks leid, mille võiks omistada just sepale endale. Nimelt tuli sepikojast välja ühe Hollandi savipiibu katke – ese, milletaolisi on varauusaegselt Liivimaalt iseenesest palju leitud. Küll aga annab see leid võimaluse jõuda natuke lähemale sepale kui inimesele – päeva viimase vikatitera lõpetanud sepp istub õhtul sepikoja ette pingile, süütab piibu ja vaatab, kuidas sell rauaräbu sepikojast välja viib.
