VENEKUJULISED KIVIKIRVED
Venekujulisi kivikirveid on Eestist
leitud üle saja. Peamiselt on need saadud juhuleidudena ning vaid
14 pärinevad kindlatest matmispaikadest ja mõned asulakohtadest.
Sageli kasutatud toormeks on olnud uraliitporfüriit. Kirved jagunevad
mitmesse tüüpi. Vanimaks neist peetakse nn. külasema ehk
kontinentaalseid kirveid. Seda tüüpi kirved on suhteliselt
lihtsa töötluse, proportsionaalse kuju ja ühtlase paksusega
ning veidi kumera teraga. Kannaosa on üldiselt jäme ja ümar
(harva ka peenenev) ning ilma nuputa. Sedalaadi kirveid tuntakse laial
alal Euroopa nöörkeraamika kultuurides. Peamiselt Eestiga piirduvad
nn. karlova tüüpi kivikirved. Neile on iseloomulikud selgelt
välja lihvitud küljekandid, varretusauku ümbritsev rant
ja nupp kannal. Tera kaardub tugevasti tahapoole. Hilistest venekirvestest
on sagedamini esinevaks tüübiks teravakannalised kirved. Need
on rombikujulised nii üldkujult kui ristlõikelt. Varretusauku
ümbritseb väga nõrk rant või on selle asemel sisselihvitud
soon. Kannanupp üldiselt puudub. Saaremaal ja Hiiumaal on kohaliku
vormina eristatud nn. tatermaa tüüpi kivikirveid, millel on nii
karlova kui teravakannaliste kirveste jooni. Viimaseks venekirveste tüübiks
on teravovaalsed kirved, mis on ilmselt välja arenenud teravakannalistest
kirvestest. Need on väheste detailidega, lihtsad ovaalse kujuga eksemplarid.
Kirjandust.
Jaanits, L.
Über die estnischen Bootäxte vom Karlova-Typus. — Finskt Museum
1971, Hagelund 1973, 78, 46-76.
Jaanits, L., Laul,
S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn
1982.

|
|