Venekujulisi kivikirveid on Eestist leitud üle saja. Peamiselt on need saadud juhuleidudena ning vaid 14 pärinevad kindlatest matmispaikadest ja mõned asulakohtadest. Sageli kasutatud toormeks on olnud uraliitporfüriit. Kirved jagunevad mitmesse tüüpi. Vanimaks neist peetakse nn. külasema ehk kontinentaalseid kirveid. Seda tüüpi kirved on  suhteliselt lihtsa töötluse, proportsionaalse kuju ja ühtlase paksusega ning veidi kumera teraga. Kannaosa on üldiselt jäme ja ümar (harva ka peenenev) ning ilma nuputa. Sedalaadi kirveid tuntakse laial alal Euroopa nöörkeraamika kultuurides. Peamiselt Eestiga piirduvad nn. karlova tüüpi kivikirved. Neile on iseloomulikud selgelt välja lihvitud küljekandid, varretusauku ümbritsev rant ja nupp kannal. Tera kaardub tugevasti tahapoole. Hilistest venekirvestest on sagedamini esinevaks tüübiks teravakannalised kirved. Need on rombikujulised nii üldkujult kui ristlõikelt. Varretusauku ümbritseb väga nõrk rant või on selle asemel sisselihvitud soon. Kannanupp üldiselt puudub.  Saaremaal ja Hiiumaal on kohaliku vormina eristatud nn. tatermaa tüüpi kivikirveid, millel on nii karlova kui teravakannaliste kirveste jooni. Viimaseks venekirveste tüübiks on teravovaalsed kirved, mis on ilmselt välja arenenud teravakannalistest kirvestest. Need on väheste detailidega, lihtsad ovaalse kujuga eksemplarid. 
 

Kirjandust. 

Jaanits, L. Über die estnischen Bootäxte vom Karlova-Typus. — Finskt Museum 1971, Hagelund 1973, 78, 46-76.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.