NARVA TÜÜPI
KERAAMIKA
Narva tüüpi keraamika on Eesti vanim savinõude tüüp,
milles eristub kolm lokaalsete erijoontega
piirkonda: (1) Kagu-Eesti, (2) Põhja-Eesti ja (3) Lääne-Eesti
saared. Ühine neile kõigile on nõude vormimine
kitsastest, tihti vaid kuni 1 cm laiustest kumera-nõgusa ühenduspinnaga
savilintidest. Mandri-Eestis on savi hulka segatud üldjuhul
orgaanilist lisandit: teokarbipurdu või taimi, saartel domineerib
mineraalne lisand, põhiliselt kivipurd, tihti koos vähese purustatud
taimse massiga. Nõud on olnud koonilised, pisut kaarjate
seinte ja terava, mõnikord nibutaolise põhjaga. Neid on olnud
erinevas suuruses, kuid rohkem oli siiski suuri anumaid, mille kõrgus
oli suuava läbimõõdust kas natuke suurem või
sellega võrdne. Mandril esineb ka piklikke liuataolisi väikenõusid.
Nõude servad on tavaliselt sirged ja serva suunas õhenevad,
lõppedes kumera või teravneva äärega. Saartel on
seinapaksus üldiselt üle 1 cm, mandril väiksem. Savinõude
pinnad on olnud nii sise- kui välispinnalt silutud või riibitud,
esineb isegi lihvitud pinda. Ornament paikneb üldjuhul vaid nõude
ülaosas, harvem ka külgseinal. Kõige enam esineb ornamenti
Kagu-Eesti ja kõige vähem saarte narva keraamikal. Ornamendiks
on horisontaalsetes vööndites või ebakorrapäraselt
paiknevad kammivajutised (sageli nn. sammuva kammi motiivis), mitmesugused
lohud ja täkked ning sooned.
Kirjandust.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson,
E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
|
![]() |
![]() ![]() |