Narva tüüpi keraamika on Eesti vanim savinõude tüüp, milles eristub kolm lokaalsete erijoontega piirkonda: (1) Kagu-Eesti, (2) Põhja-Eesti ja (3) Lääne-Eesti saared.  Ühine neile kõigile on nõude vormimine kitsastest, tihti vaid kuni 1 cm laiustest kumera-nõgusa ühenduspinnaga savilintidest.  Mandri-Eestis on savi hulka segatud üldjuhul orgaanilist lisandit: teokarbipurdu või taimi, saartel domineerib mineraalne lisand, põhiliselt kivipurd, tihti koos vähese purustatud taimse massiga.   Nõud on olnud koonilised, pisut kaarjate seinte ja terava, mõnikord nibutaolise põhjaga. Neid on olnud erinevas suuruses, kuid rohkem oli siiski suuri anumaid, mille kõrgus oli suuava läbimõõdust kas natuke suurem või sellega võrdne. Mandril esineb ka piklikke liuataolisi väikenõusid. Nõude servad on tavaliselt sirged ja serva suunas õhenevad, lõppedes kumera või teravneva äärega. Saartel on seinapaksus üldiselt üle 1 cm, mandril väiksem. Savinõude pinnad on olnud nii sise- kui välispinnalt silutud või riibitud, esineb isegi lihvitud pinda. Ornament paikneb üldjuhul vaid nõude ülaosas, harvem ka külgseinal. Kõige enam esineb ornamenti Kagu-Eesti ja kõige vähem saarte narva keraamikal. Ornamendiks on horisontaalsetes vööndites või ebakorrapäraselt paiknevad kammivajutised (sageli nn. sammuva kammi motiivis), mitmesugused lohud ja täkked ning sooned. 
 

Kirjandust. 

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Kriiska, A. Kroodi ja Vihasoo III asula Eesti varaneoliitiliste kultuurirühmade kontekstis. — Eesti Arheoloogia Ajakiri, 1997, 1, 7-25.
Kriiska, A. Narva jõe alamjooksu ala neoliitiline keraamika. — Muinasaja teadus 3. Eesti arheoloogia historiograafilisi, teoreetilisi ja kultuuriajaloolisi aspekte. Tallinn 1995, 54-115.