Kõõvitsad valmistati peamiselt tulekivist ja kvartsist. Mõnikord on kasutatud ka teisi  kivimeid, Saaremaal Läänemere punast kvartsporfüüri. Neid on tehtud nii kildudest kui laastudest, mille vahekord sõltus traditsioonist ja toormebaasist. Kõige suurem laastkõõvitsate osakaal on Eesti vanimas, Pulli asulakohas. Teraosa on üldiselt retušitud ja vastavalt selle paiknemisele lühemal või pikemal küljel eristatakse ots-, külg- või otskülgkõõvitsaid. Terad võivad olla sirged, kumerad, nõgusad või õõnsad. Valdavalt on ühel tööriistal vaid üks, harvem aga ka mitu töötera. Kõõvitsaid on mitmesuguse kujuga: ovaalsed, kolmnurksed, segmendi-, trapetsi-, ristküliku- ja ruudukujulised, hulknurksed või ebakorrapärased. Väga väikesi eksemplare eristatakse mikrokõõvitsatena ja suure teranurgaga eksemplare kõrgkõõvitsatena. Kõõvitsaid on arvatavasti kasutatud mitmesuguseks kaapimistöödeks nagu näiteks nahkade puhastamine, luu- ja puitesemete pindade tasandamine jms., aga ka lõikamiseks. 
 

Kirjandust.

Indreko, R. Die Mittlere Steinzeit in Estland. Mit einer Übersicht “Über die Geologie des Kunda-Sees” von K. Orviku. — Kungl. Vitterhets Historie och Antikvitets Akademiens Handlingar, 66. Stockholm 1948.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Kriiska, A. Archaeological studies on the Kõpu Peninsula — Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Humanitaar- ja sotsiaalteadused, 45, 4, 1996, 398-409.