EELROOMA RAUAAEG (500 aastat e.Kr. – 50 aastat p.Kr.)
 

Periood jaguneb kaheks: vanemaks (500–200 aastat e.Kr.) ja nooremaks eelrooma rauaajaks (200 aastat e.Kr. – 50 aastat p.Kr.). Vanem eelrooma rauaaeg markeerib üleminekut pronksiajast rauaaega. Vanimad raudesemed on sissetoodud, kuid nagu osutavad Põhja-Eestist leitud rauasulatuskohad, on juba hiljemalt ajaarvamise vahetusel siinsest soo- ja järvemaagist rauda sulatatud ka kohapeal. Mitmelt poolt Eestist on leitud eelrooma rauaaja asulakohti, mis mõnikord paiknevad looduslikku kaitset pakkunud kohtades. Nooremal eelrooma rauaajal on ehitatud ka linnuseid, mille kasutamine jäi siiski suhteliselt lühiajaliseks. Ranniku-Eestis jätkus matmine kivikirstkalmetesse, kuid uue kalmevormina on hakatud rajama nelinurkseid kivilaotisi – tarandkalmeid. Peale kivikirstkalmete tuntakse vähesel arvul ka põletus- või laibamatustega maahaudu. Üksikuid kivikirstkalmete rühmi on teada ka Kesk- ja Lõuna-Eestist. Tänini maa peal nähtavatest põllusüsteemidest kuuluvad eelrooma rauaaega nelinurksed peenardega ümbritsetud nn. keldi põllud ja osa põllukivihunnikute välju. Ilmselt sellest ajast pärineb ka enamik arvatavasti viljakusmaagiaga seotud tehislohkudega nn. lohukive. Jätkus rannikulähedaste piirkondade ja sisemaa mõneti erinev areng. 

Nagu mitmel pool mujalgi Läänemere regioonis, on ka Eesti eelrooma rauaaja leiuaines suhteliselt tagasihoidlik. Valdav hulk sellest pärineb kivikalmetest, vähem  asulakohtadelt ja linnustelt ning osa on saadud juhuleidudena. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, raudnaaskleid, raudnuge, üks värtnakeder jms. Relvadest on leitud kaks mõõka ja üks mõõgakatke ning paar odaotsa. Mõnevõrra mitmekesisem on ehete sortiment. Tuntakse luust ja metallist ehtenõelu, kaela- ja käevõrusid, pronksist oimuehteid, klaashelmeid, erandina on saadud vööhaake ja naaste. 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Lang, V. Eesti labidaspeaga luunõelte dateerimisest. — Stilus. Eesti Arheoloogiaseltsi teated, 1, 1992, 8-32.
Lang, V. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti  Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. — Muinasaja teadus 4. Tallinn 1996.
Ligi, P. Ühiskondlikest oludest Eesti alal hilispronksi- ja rauaajal. — Muinasaja teadus 3. Eesti arheoloogia historiograafilisi, teoreetilisi ja kultuuriajaloolisi aspekte. Tallinn 1995, 182-270.
Lõugas, V.Eesti vanimatest oimuehetest. — Muinasaja teadus 1. Arheoloogiline kogumik. Tallinn “Agu” 1991, 66-74.
Tallgren, A. M. Zur Archäologie Eestis I. Vom Anfang der Besiedlung bis etwa 500 n. Chr. Acta et Commentationes Universitatis Dorpatensis B III 6. Dorpat 1922.
Tvauri, A. Eesti lohukivid. – Arheoloogilisi uurimusi. Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabineti Toimetised. Tartu 1997, 11-53.
Šturms, E. Die Kulturbeziehungen Estlands in der Bronze- und frühen Eisenzeit. — Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 1932. Tartu 1935, 245-277.

Savinõud